Taasavaldan artikli suurepärasest lastekirjanikust Grigori Osterist, mis oli ilmunud PMi tasulises versioonis.
Meie vestlus võib samuti vihjata Osteri asjalikkusele, kuna see algab tubli kümme minutit plaanitust varem, et kirjanik saaks kohaneda usutleja vestlusstiiliga. Midagi pole parata: absurdsete luuletuste autor eelistab reaalses elus korda.
Võib-olla tänu sellele omadusele õnnestus tal saada nüüdisaja vene lastekirjanduse valitsejaks, kahasse Potsataja looja Eduard Uspenskiga. Selles gigantide heitluses on kümme aastat noorema Osteri positsioon isegi etem, kuna ta oskas kõnetada ka perestroikajärgseid lapsi. Mõnigi tänapäeva lugeja paneb imeks, et kunagisel animasarjal «38 papagoid» ja moodsal raamatusarjal «Kahjulikud nõuanded» on sama autor.
Lastekirjanikuks olude sunnil
Tulevane lastekirjanik sündis 1947. aastal Odessas. Musta mere soe päike ja raamatud täitsid kogu tema lapsepõlve. Teismeiga möödus sulaajal ning Oster tunnistab, et 1960. aastatel ilmunud ilukirjandus – näiteks Strugatskite ja Solženitsõni romaanid – vormis tema isiksust ja pani mõtlema, et ka temast võib saada kirjanik. 16-astaselt hakkas ta kirjutama luulet. Kuid sama kümnendi lõpus oli selge, et see ei saa kesta kaua, sest järsku keelati kõik ära. Sel ajal tuli ta kroonust ja asus elama Moskvasse.
«Mõistsin, et enam polnud võimalik teenida elatist kirjandusteoste kirjutamisega. Samas ei osanud ma teha midagi muud, seepärast otsustasin õppida kirjutamist lastele. Teisedki andekad inimesed tulid tollal lastekirjanduse ja tõlketöö juurde, mis tõstis nende alade kvaliteedi ülikõrgele.»
Osteri esimesed katsetused lastekirjanduses olid seotud foneetilise luulega: ta kasutas häälikuid, mis kannavad endas teatud informatsiooni. See pakkus talle nii palju intellektuaalset naudingut, et ta oli valmis sõitma Tartusse, näitamaks oma tööd Lotmanile. See aga jäigi unistuseks.
Lastekirjanik sai Osterist niisiis olude sunnil. «Normaalne ja loomulik olukord literaadi jaoks on kui ta saab vabalt ennast väljendada. Noor täiskasvanu kirjutab eakaaslastele või temast vanematele inimestele, kelle arvamusest ta hoolib. Kirjutamine lastele nõuab aga moonutatud mõttelaadi, mis pole loomulik. Teine asi, kui sellega tegelevad isad, veel parem vanaisad, kes oskavad panna tähele lapse hingemaailma.»
Nõukogude venekeelsele lastekirjandusele oli omane didaktiline toon, mida me Osteri raamatutes ei leia. Kas see «teistmoodi kirjutamine» oli kirjaniku vastus rõhuvale süsteemile? «Mina ei kirjutanud teistmoodi, hoopis teised kirjutasid teisiti,» pareerib Oster.
Sõna sõna järel hakkab tööle mehe analüütiline aju, mille võimsust olen varemgi imetlenud tema teleesinemiste kaudu. Põnevad retoorilised käigud, küsimuste täpsustamine, ootamatud argumendid, ahhetama panev selgus ja loogilisus.
«Ma pole kunagi püstitanud oma ülesandeks moraliseerimist. Olen püstitanud oma ülesandeks isiksuse arengu. Mulle meeldiks teha nõnda, et kasvaval lapsel oleks huvitav olla iseendaga koos. Ma arvan, kui inimesel on huvitav ja hea iseendaga koos olla, siis on tal huvitav ja hea ka teistega. Siis ei näita ta üles liigset agressiooni, ei taha teisele haiget teha. See kehtib ka täiskasvanute puhul, sest nende sees elab laps.»
Küsin provotseerivalt, kas on üldse olemas sõnakuulelikke lapsi. «Ikka on, kuid sõnakuulelik laps pole mingi staatiline olek. Isegi täiskasvanud muutuvad iga päev, näiteks sõltuvalt tujust. Lapsed saavad olla kuulekad, kui neid selleks sunnitakse. Inimese normaalne seisund on liikumine mitte-sõnakuulelikkusest kuulekuse juurde ja vastupidi. Tasakaalu säilitamiseks tuleb balansseerida – pole ju ilma põhjuseta nii, et kõige tugevamad majad on sellised, mis seisavad paindlikul vundamendil,» arutleb viie lapse isa Oster.
Rahvustemperamendi määraja
Ütlen Osterile, et tema animasarja «38 papagoid» stsenaarium on otsekui lastepsühholoogi ABC. Ta muigab ja ütleb, et papagoi, elevant, boa ja pärdik olid valitud seetõttu, et vene kirjandus pole nendega varem tegelenud. Kirjanik märgib, et need faunaliigid osutusid tagantjärele temast targemaks, kuna nende abil on võimalik seletada igasuguseid nähtusi. Nendes võib näha nelja temperamenditüüpi või kirjeldada teatud rahvuste eripära.
«Kui rääkida eestlastest – nendest, keda tunnen isiklikult –, siis nad on lähemal elevandile ja boale. Kui rääkida papagoi ja pärdiku iseloomuomadustest, siis neid on minu arvates eestlastes oluliselt vähem. See on see, mis paistab mulle kui kõrvaltvaatajale, kuigi eestlased ise võivad öelda, et nende seas on kõige rohkem just papagoisid ja pärdikuid.»
Millele Grigori Oster ei oska leida kindlat seletust, on tema raamatute tiraažide erinevus Venemaal ja välisriikides. Venemaal müüdi isegi majanduskriisi ajal 300 000 – 400 000 Osteri raamatut aastas, välismaal on tema tõlkeraamatu kogutiraaž parimal juhul mõni tuhat.
«Mind on lihtsalt väga raske tõlkida. Mängin palju keelega ja vene laste mentaliteetidega, mistõttu tõlketeosel õnnestub väga harva kutsuda muukeelsetes lastes esile samasugust reaktsiooni, nagu kutsub esile originaaltekst.»
Äsja eesti keeles ilmunud raamatut «Muinasjutt pisiasjadega» peab Oster oma kõigi aegade parimaks teoseks. «Tahan väga, et see raamat eesti lastele nalja valmistaks,» resümeerib ta lootusrikkalt.
Allikas
Legend olude sunnil
14.05.2012 00:00
Igor Kotjuh, luuletaja
Grigori Osteri esinemine laste ees on hoolikalt läbi mõeldud. Rääkida tuleb valju häälega, et kõik kuuleksid. Selga tuleb panna suure loomapildiga särk, et oleks lust vaadata. Ninal olgu vahvad prillid, mis käivad ninakohal magnetiga lahti-kinni, et oleks, millega üllatada. Nii oli eelmisel nädalal kirjandusfestivalil Prima Vista ning küllap on nõnda ka nädala alguses Tallinnas.
Meie vestlus võib samuti vihjata Osteri asjalikkusele, kuna see algab tubli kümme minutit plaanitust varem, et kirjanik saaks kohaneda usutleja vestlusstiiliga. Midagi pole parata: absurdsete luuletuste autor eelistab reaalses elus korda.
Võib-olla tänu sellele omadusele õnnestus tal saada nüüdisaja vene lastekirjanduse valitsejaks, kahasse Potsataja looja Eduard Uspenskiga. Selles gigantide heitluses on kümme aastat noorema Osteri positsioon isegi etem, kuna ta oskas kõnetada ka perestroikajärgseid lapsi. Mõnigi tänapäeva lugeja paneb imeks, et kunagisel animasarjal «38 papagoid» ja moodsal raamatusarjal «Kahjulikud nõuanded» on sama autor.
Lastekirjanikuks olude sunnil
Tulevane lastekirjanik sündis 1947. aastal Odessas. Musta mere soe päike ja raamatud täitsid kogu tema lapsepõlve. Teismeiga möödus sulaajal ning Oster tunnistab, et 1960. aastatel ilmunud ilukirjandus – näiteks Strugatskite ja Solženitsõni romaanid – vormis tema isiksust ja pani mõtlema, et ka temast võib saada kirjanik. 16-astaselt hakkas ta kirjutama luulet. Kuid sama kümnendi lõpus oli selge, et see ei saa kesta kaua, sest järsku keelati kõik ära. Sel ajal tuli ta kroonust ja asus elama Moskvasse.
«Mõistsin, et enam polnud võimalik teenida elatist kirjandusteoste kirjutamisega. Samas ei osanud ma teha midagi muud, seepärast otsustasin õppida kirjutamist lastele. Teisedki andekad inimesed tulid tollal lastekirjanduse ja tõlketöö juurde, mis tõstis nende alade kvaliteedi ülikõrgele.»
Osteri esimesed katsetused lastekirjanduses olid seotud foneetilise luulega: ta kasutas häälikuid, mis kannavad endas teatud informatsiooni. See pakkus talle nii palju intellektuaalset naudingut, et ta oli valmis sõitma Tartusse, näitamaks oma tööd Lotmanile. See aga jäigi unistuseks.
Lastekirjanik sai Osterist niisiis olude sunnil. «Normaalne ja loomulik olukord literaadi jaoks on kui ta saab vabalt ennast väljendada. Noor täiskasvanu kirjutab eakaaslastele või temast vanematele inimestele, kelle arvamusest ta hoolib. Kirjutamine lastele nõuab aga moonutatud mõttelaadi, mis pole loomulik. Teine asi, kui sellega tegelevad isad, veel parem vanaisad, kes oskavad panna tähele lapse hingemaailma.»
Nõukogude venekeelsele lastekirjandusele oli omane didaktiline toon, mida me Osteri raamatutes ei leia. Kas see «teistmoodi kirjutamine» oli kirjaniku vastus rõhuvale süsteemile? «Mina ei kirjutanud teistmoodi, hoopis teised kirjutasid teisiti,» pareerib Oster.
Sõna sõna järel hakkab tööle mehe analüütiline aju, mille võimsust olen varemgi imetlenud tema teleesinemiste kaudu. Põnevad retoorilised käigud, küsimuste täpsustamine, ootamatud argumendid, ahhetama panev selgus ja loogilisus.
«Ma pole kunagi püstitanud oma ülesandeks moraliseerimist. Olen püstitanud oma ülesandeks isiksuse arengu. Mulle meeldiks teha nõnda, et kasvaval lapsel oleks huvitav olla iseendaga koos. Ma arvan, kui inimesel on huvitav ja hea iseendaga koos olla, siis on tal huvitav ja hea ka teistega. Siis ei näita ta üles liigset agressiooni, ei taha teisele haiget teha. See kehtib ka täiskasvanute puhul, sest nende sees elab laps.»
Küsin provotseerivalt, kas on üldse olemas sõnakuulelikke lapsi. «Ikka on, kuid sõnakuulelik laps pole mingi staatiline olek. Isegi täiskasvanud muutuvad iga päev, näiteks sõltuvalt tujust. Lapsed saavad olla kuulekad, kui neid selleks sunnitakse. Inimese normaalne seisund on liikumine mitte-sõnakuulelikkusest kuulekuse juurde ja vastupidi. Tasakaalu säilitamiseks tuleb balansseerida – pole ju ilma põhjuseta nii, et kõige tugevamad majad on sellised, mis seisavad paindlikul vundamendil,» arutleb viie lapse isa Oster.
Rahvustemperamendi määraja
Ütlen Osterile, et tema animasarja «38 papagoid» stsenaarium on otsekui lastepsühholoogi ABC. Ta muigab ja ütleb, et papagoi, elevant, boa ja pärdik olid valitud seetõttu, et vene kirjandus pole nendega varem tegelenud. Kirjanik märgib, et need faunaliigid osutusid tagantjärele temast targemaks, kuna nende abil on võimalik seletada igasuguseid nähtusi. Nendes võib näha nelja temperamenditüüpi või kirjeldada teatud rahvuste eripära.
«Kui rääkida eestlastest – nendest, keda tunnen isiklikult –, siis nad on lähemal elevandile ja boale. Kui rääkida papagoi ja pärdiku iseloomuomadustest, siis neid on minu arvates eestlastes oluliselt vähem. See on see, mis paistab mulle kui kõrvaltvaatajale, kuigi eestlased ise võivad öelda, et nende seas on kõige rohkem just papagoisid ja pärdikuid.»
Millele Grigori Oster ei oska leida kindlat seletust, on tema raamatute tiraažide erinevus Venemaal ja välisriikides. Venemaal müüdi isegi majanduskriisi ajal 300 000 – 400 000 Osteri raamatut aastas, välismaal on tema tõlkeraamatu kogutiraaž parimal juhul mõni tuhat.
«Mind on lihtsalt väga raske tõlkida. Mängin palju keelega ja vene laste mentaliteetidega, mistõttu tõlketeosel õnnestub väga harva kutsuda muukeelsetes lastes esile samasugust reaktsiooni, nagu kutsub esile originaaltekst.»
Äsja eesti keeles ilmunud raamatut «Muinasjutt pisiasjadega» peab Oster oma kõigi aegade parimaks teoseks. «Tahan väga, et see raamat eesti lastele nalja valmistaks,» resümeerib ta lootusrikkalt.
Allikas
Комментариев нет:
Отправить комментарий