вторник, 17 сентября 2013 г.

Igor Kotjuh. 12 poems in English

Igor Kotjuh / Poems
Translated from Russian by P.I.Filimonov


***
Imagination draws – the hand can’t.
The tune is spinning – I can’t hum it.

Almost a lost person.

Hadn’t there been poetry –
I would have lost
my way.


***
a man would like to live a century
but his wishes do not coincide with his possibilities
and that is how it always and everywhere is
he goes
or, more exactly, he takes
his body outside
to stroll and do his business
fresh air strikes his face
his eyes notice last fallen leaves
passers-by will shortly overflow the pavements
cars pass by at a high speed
sweets and news are sold at kiosks
observing the world around has become the initial cause of the stroll

the harmony shatters
every little piece becomes self-sufficient
soul and spirit
technics and tectonics
  
a man burns out like a wire between them


***
late in the evening I dive to bed
the body on the sheet the blanket over
it feels like I’m lying on the bottom
of some sea or ocean
being a flat fish
a plaice or a halibut
departing day in front of me
in my thoughts is the following one
I think it’s sometimes called
widening the mind
or seeing further than present-day
I can lie this way for a long time
thinking remembering forgetting
while the unseen flow of time
takes me further and further
into the soft weeds of dream


***
I haven’t seen the film “Prelude to a Kiss”, but I
have always admired the lightness and the chasteness of this
title. Especially considering the fact that the kiss itself is
also a prelude to something more serious. So
a prelude to a kiss is the most beautiful thing a
man can have, this is an elevated state,
the sharpened feeling of beauty, the wish and the desire
to live for the sake of an idea, to sacrifice one’s comfort and selfishness
for intangible good, for feeling, for art.
A prelude to a kiss opens the best in man,
without demanding anything in exchange for it. This is a forced freedom
and a voluntary slavery. Anticipation of happiness.
A prelude to a kiss is sublime psychology
and an abyss of meaning. A quality emotion. This is
a classical work of music which
won’t leave you alone. It cannot be comprehended
while entirely staying alive. A prelude to a kiss is
a dream. That is why I will not watch that film.


***
i like rock music
and the romantic feeling of freedom
accompanying this music
however i am tired of substituting strange guitarists
(you see they forget
they are having a performance
and go picnicking on the day
or leave for another town)
shortly before the concert
this is cruel and disrespectful towards me
it is only out of love to that wing-lending music
that i keep coming on stage
feeling nervous feeling shy because of the bright light
trying to show my best play
it’s happened again tonight
an open stage in the woods
a festival of modern rock
i am languishing with a strange guitar
moving from one pine tree to another
searching for shelter
for a sudden rehearsal
my fingers are aching my palms are sweating
what for what do i suffer it for
painful hours and minutes of preparation
before the presenter announces
the name of the next band
the crowd will move and roar
when me together with the group come onstage
thrilled by strange fame
a possibility to say my word
jesus how fearful it is
i cannot play the guitar at all
and i don’t have such a good memory
so that i could put my dreams down


Psychology
  
She likes sleeping on her side
nestled as a shrimp. He
likes to sleep on his back, at his full growth.
She touches her chin
with her fist. He keeps
his hands behind his ears.

(A textbook on non-verbal behaviour
explains her posture as the one expressing humbleness
his is an arrogant one).

She will enjoy a good night’s sleep.
He will have nightmares.

  
***
Bleating, croaking, puffing,
rain and water humming in the pipes –
the symphony of a fishermen’s village.

Everyone is pleased. And only one
man was missing Mozart.

This man is a foreigner.
  

***
A town on a few islands
on the north-western coast
of Norway, with a narrow bay
looking like a trout belly,
receiving ferries and cruise ships. The streets
start from water and lead to water.
Flocks of balconies are looking at the sea.
The town of motley shadows, with
20, 000 people. In the working time
it is noisy here: plants, shops,
bars…But on Sunday
the town sleeps until lunchtime, the picture
fades. And only the pensioners
bustle about in their expensive cars.


IDENTIFICATION ATTEMPT

Think of myself as an Estonian – the mother tongue is Russian.
Think of myself as a Russian – the temperament fails.
Call myself a European - a privilege of the chosen few.
A citizen of the world sounds too abstract.

What remains – to be just a human.
Will they understand it, though?  


 HISTORICAL ISSUES

In the Soviet time
there was a Jewish issue. .

In the Estonian time
there is a Russian issue.

In European Union
there is an Arabic issue.

New day brings new rhetorics.

  
***
Finland is an unusual country
Peaceful progressive satiated
The air here doesn’t crack with ideas
The ideas here are handed inside the balloons

Finland is a search for medium
Between the abundance and modesty
Generously laid with stones
Its pavements and roads
Remind you of a soup
Where the body predominates
I think of it every time
When I find myself in Helsinki downtown

O sweet Finnish towns
Porvoo Kotka Lahti
You are doomed to be loved
As what else can you feel towards the place
Where street hubbub is as blessed
As is the baby’s first cry

The man feels at ease in Finland
The man feels at ease being a man in Finland
Here a foreigner finds oneself  on „ground zero“
This probably is freedom


***
metaphysics start on Friday
when a childhood friend
sees you off to the Kiev-Simferopol train
softly kissing you farewell on the cheek on the platform
you are going to a literary festival
bottles perspired from cold
are jingling on the table
your fellow traveller is going to her daughter Marina
she is asking you: how is it there in Estonia
are Russians not badly treated?
no I say
thinking of my iPad
hidden in the bag
no they are not
all Estonian hotels for Christmas
were bought by Russians in summer already
 
the lady is sitting on the lower berth asking new questions
iPad below her wants to contain new poems
who am I?
a troubadour feeling glee from art
looking for encounters with new songs, faces and streets
my wife and children are waiting for me in Estonia
(the reader likes to compile the author’s biography)
a flat overlooking the sea
(I prefer lakes but it doesn’t matter)
and constant self-immersion

Estonia, Estonia
a girl with a proud gait
looking to the West, then to the North
yet capable of stomping her foot
“you like feel at home both here and there”
my fellow-traveller remarks
I am nodding in reply
I like to be foreign everywhere

metaphysics start on Friday
when the day turns into evening
a conductor is walking along the corridor
showing his grey-haired chest to the world
and his companion
opening beer with a tea-spoon

a pumpkin turns into a carriage
Kaurismäki is looking for Finland in France
Allen finds New York in Paris
the restaurant carriage flies into the midnight

you are going to conquer Crimea
you seem an Estonian poet
though you write in Russian
you seem a Russian poet
though your poems don’t rhyme
you are travelling as a stowaway in a compartment meant for the staff only

a text message comes to your phone
be positive
press OK
and read jokes

воскресенье, 15 сентября 2013 г.

Nädala luuletus

Postimees
04.03.2013
Igor Kotjuh


Luuletaja iga sõna
pöördub tema vastu.


Kirjutas palju noores eas?
– See on seksuaaltungi konverteerimine loominguliseks energiaks.

Kirjutas palju küpses eas?
– See on keskeakriisi konverteerimine loominguliseks energiaks.

Kirjutas palju vanas eas?
– See on surmahirmu konverteerimine loominguliseks energiaks.

Kõik kirjutatu leiab tagantjärele seletuse.
Kirjutajale pole antud olla tark enneaegu.

Võib jätta üldse kirjutamata.
Kuid jätta kirjutamata on võimatu.

Vene keelest tõlkinud Katrin Väli

*
Autor saadab luuletuse teele järgneva selgitusega: «Kust läheb piir teadmiste ja impulsside vahel? Kas loominguline vabadus saab kehtida vaid piiratud intellektuaalsel alal? Kas teadus ja kunst on omavahel vastuolus? Mõtlen ikka ja jälle nendele küsimustele, kuna üritan ühendada endas kirjandusteoreetiku ja praktiku. Ma loen luulet, kirjutan luulet, kirjutan luulest, tõlgin luulet, esinen luuletustega, korraldan luuleüritusi. Mis sellest kõigest saab? Endalgi põnev.»

Nädala luuletus

Postimees
07.09.2013
Igor Kotjuh

Kuidas ma vastasin soome kirjanike küsimustele ehk kaasaegse eesti kirjanduse antoloogia
Kas sa Jan Kausi tead?
Tean.

Kas sa Karl Martin Sinijärve tead?
Tean.

Kas sa Kätlin Kaldmaad tead?
Tean.

Kas sa Triin Soometsa tead?
Tean.

Kas sa Asko Künnapit tead?
Tean.

Kas sa Doris Karevat tead?
Tean.

Kas sa Hasso Krulli tead?
Tean.

Kas sa Viivi Luike tead?
Tean.

Kas sa fs-i tead?
Tean.

Kas sa Jürgen Roostet tead?
Tean.

Kas sa Tõnu Õnnepalut tead?
Tean.

Sa kindlasti tead Jaan Kaplinskit, eks?
Seda küll, jah.


---
Igor Kotjuh paneb praegu kokku oma uut, arvult kolmandat, venekeelset luulekogu, mis peaks ilmuma sügisel. Raamatus leiavad koha nii autori enda värsid kui tänapäeva eesti luuletajate venekeelsed tõlked, mis moodustavad kokku põneva polüfoonilise terviku.

Jevgeni Rein - tunnustatud luuletaja ja kõigi kirjanike sõber

Sirp
30.08.2013
Igor Kotjuh

23. kuni 25. augustini peetud III Dovlatovi päevadel Tallinnas esines teiste seas külaline Moskvast, tunnustatud vanema põlvkonna luuletaja Jevgeni Rein (sünd 1935). Kes on lugenud põhjalikult Jossif Brodski (sünd 1940) luulet, teavad, et nii mõnigi Brodski luuletus on pühendatud Jevgeni Reinile, kaasa arvatud kuulus „Jõulu-romanss” („Рождественский романс”). Juba see fakt võimaldab järeldada, et Rein oli Brodskiga lähedane, ning vihjab kaudselt luuletajale ja Reinile kui isikule, kes oskab luua kontakte teise kirjutava kolleegiga.

Reini karjäär luuletajana oli vastuoluline. Ühest küljest vanemate kolleegide tunnustus - Anna Ahmatova, Boriss Pasternak, Arseni Tarkovski -, teisest küljest publitseerimiskeeld, mille tulemusena ilmus Reini debüütkogu „Sildade nimed" Venemaal alles 1984. aastal („Имена мостов”), kui autor oli 49 aastat vana -seegi kärbitud kujul. Rein heidab nüüd selle üle nalja: olen rekordiomanik, pidin ootama oma debüütkogu 16 aastat!

Hiline debüüt oli nõukogude tsensuuri karistus selle eest, et Rein oli almanahhi Metropol (1979) üks autoritest ja koostajatest. Rein vastutas almanahhis luuleosa eest, tänu millele ilmusid tema eestvedamisel esmakordselt paberil näiteks Vladimir Võssotski luuletused. Almanahhi tiraaž oli kõigest 12 eksemplari (sees oli 24 autori looming), kuid selle iseseisev, ilma loata kirjastamine noorte literaatide algatusena oli tookord lubamatu. Sealt ka võimude viivitamatu ja range reaktsioon, nagu on kirjeldatud Metropoli veel ühe autori ja koostaja Viktor Jerofejevi raamatus „Hea Stalin” (2004, eesti keeles 2005).

Jossif Brodski pidas Jevgeni Reini absoluutse poeetilise kuulmisega luuletajaks. Luuletajad said kokku 1950ndate lõpus Leningradis. Rein meenutab, et see võis juhtuda 1958. aasta sügisel noorte kultuurihuviliste koosviibimisel ühe noorfilololoogi üürikorteris. Üks 18aas-tane kõhn punapäine noormees luges teistele kaks tundi järjest oma luulet, millega väsitas publiku ära. Hiljaks jäänud Rein läks luuletaja juurde ning ütles talle, et ärgu koormaku teisi luulega, vahel tuleb pidada pausi: „Kui soovid lõputult oma luulet deklameerida, tule mulle külla”. Nii Brodski ka tegi ning sellest sai alguse kahe luuletaja suur sõprus.

Brodski mälestustes ja rohketes intervjuudes on korduvalt mainitud Reini nime. Kuna nooruses on viieaastane vanusevahe märgatav, kõneles Brodski Reinist kui õpetajast oma luuletajateel, vähemalt kirjanduskarjääri algaastail. Muuseas toob Brodski ära Reini konkreetse ja praktilise õpetuse, mida ta on teistelegi soovitanud silmas pidada: „Kui soovid, et luuletus toimiks, väldi omadussõnu ning anna otsustavalt eelistus nimisõnadele, tehes liiga isegi tegusõnadele. Kujutage endale ette paberit, mille peal on luuletekst. Kui katta see paber maagilise riidega, mis teeb nähtamatuks tegusõnad ja omadussõnad, siis kui tõmbad riide ära, peaks paber ikka olema täis kirjutatud -nimisõnade tõttu. See nõuanne oli mulle väga oluline ning püüdsin, kuigi vahel mööndustega, kirjutada alati selle järgi” (Valentina Poluhhina, „Jossif Brodski - suur intervjuuraamat" „Иосиф Бродский - Большая книга интервью”, 2000).
Jevgeni Rein ise kasutas ja kasutab samu meetodeid oma loomingus. Ta luulet levitati Leningradis käest kätte juba 1950ndate aastate lõpus. Tema esimene luuletus avaldati ajalehes 1959. aastal, umbes samal ajal kui Reinist sai diplomeeritud insener: ta lõpetas Leningradi Külmatööstuse Tehnoloogilise Instituudi (Ленинградский технологический институт холодильной промышленности).

Eessõnas ta valikluulekogule „Vastupäeva käiv tunniosuti" („Против часовой стрелки”, 1991) nimetab Brodski Reini „traagiliseks elee-gikuks” ja „eleegiliseks urbanistiks” ning kirjutab järgmist: „Reini tavapärane luuletus koosneb 80% nimisõnadest ja pärisnimedest, mis on tema teadvuses võrdväärsed nimisõnadega, seda ka rahvusliku kogemuse seisukohast. Ülejäänud 20% on tegusõnad, määrsõnad, kõige vähem on omadussõnu. Selle tulemusena tekib lugejal mulje, et eleegia aine on keel ise, sõnaliigid ise, mis on justkui valgustatud mineviku-aja loojuvast päikesest, ning heidavad seetõttu pika varju olevikule, riivates tulevikku”.

Brodski seostab sellist luulet Ahmatovaga, kes koos teiste akmeistidega pidas oluliseks asjade maailma. Siinjuures jõuame veel ühe looni, mis on otseselt seotud Reini nimega. 1958. aastal otsustas ta, et peab suhtlema Anna Ahmatovaga, kuna poetess oli tolle aja kõige tuntum vene luuletaja, kes elas Reiniga samas linnas. Infobüroost sai ta väikse tasu eest aadressi ja nii saigi nende lävimine alguse. Ahmatova kavatses just siis kolida teise kohta ning palus selleks Reini abi. Aegamööda tegi Rein Ahmatovaga tuttavaks oma luuletajatest sõbrad Jossif Brodski, Dmitri Bobõševi ja Anatoli Naimani. Ahmatova kuulas noorte luulet ja luges neile oma uuemaid tekste. Ahmatova rääkis nendest noortest kui „imelisest koorist” (волшебный хор), mille moodustasid väga andekad noored luuletajad.

Brodski on meenutanud, et Ahmatova polnud nende silmis mitte ainult luuletaja, vaid ka kõrge moraali eeskuju. Samuti on tal meeles, et uute tekstide arutamine oli konstruktiivne ja noored - eriti entsüklopeediliste teadmistega Rein - isegi parandasid Ahmatova luulet. 1966. aastal käisid neli noormeest Ahmatova matustel ning sellest ajast hakati nendest rääkima kui „Ahmatova orbudest” (Ахматовские сироты) Dmitri Bobõševi ühe luulerea järgi.

Reini mälestuste ja ka teiste mälestuste järgi tema kohta tundub, et luuletaja oli kindel tugi oma sõpradele, toetades neid heal ja halval ajal. Ta oskas luua kontakte ning hoida sõprussuhteid pikka aega. Rein oli see, kes toetas Brodskit Leningradi kohtuprotsessi ajal, korraldas tema sattumise hullumajja Moskvas ja sealt jälle vabadusse, et Brodskit vanglasse ei pandaks. Rein oli see, kes toetas Brodskit, kui too oli pagendatud Arhangelski taha, peatudes pikemalt tema juures Norenskaja külas. See oli Brodskile karm aeg, nagu ta ise on hiljem seda irooniliselt iseloomustanud: „Vanglakaamera ruudule langes armusuhete kolmnurk - selline kurb geomeetria”. Brodski oli kaotanud vabaduse, aga ka muusast kallima, kes oli murdnud talle truudust Brodski väga lähedase sõbraga.

Rein külastas Brodskit ka Ameerikas, samuti kohtusid nad korduvalt Brodski lemmiklinnas Veneetsias (Brodski põhjendus: „See koht meenutab Leningradi”).

Sama põhjalik oli Rein oma sõpruses Dovla-
toviga, avastades juba varakult Dovlatovi jutus-taja-ande. Nad suhtlesid tihedalt Leningradis, seejärel aastatel 1972-1976 Tallinnas, kus Dovlatov töötas ajakirjanikuna (sellest räägib ta romaan „Kompromiss”, 1981), pärast 1976. ja 1977. aastal Pihkva oblastis Mihhailovskoje Puškini muuseumis, kus Dovlatov töötas giidina (selle kohta kirjutas ta romaani „Kaitseala”, 1983), ning 1980ndate teisel poolel mitu korda USAs Queensis (New York), kus oli Dovlatovi uus kodu.

Brodski, Dovlatov ja Rein esinesid korduvalt koos ka Ameerikas, ent Rein ei kolinud siiski Ameerikasse, kuigi Brodski sellist võimalust talle pakkus. „Armastan Venemaad, mul vist puudub emigratsiooni geen,” märgib Rein naljaga pooleks.

Nii et Jevgeni Reini puhul on võimalik rääkida kahest andest: ta on suurepärane luuletaja ja avatud südamega ustav sõber, aga ta on ka haarav jutustaja ja memuarist. 1964. aastal lõpetas ta kaheaastase stsenaristide koolituse kõrgematel stsenaristide kursustel ning kolis

1971. aastal Moskvasse. Kõik see laiendas ta sõpruskonda, tänu millele on Reinil tallel põnevad lood paljude loominguliste erialade esindajatest. Väike valik nendest, keda pole veel mainitud: Vertinski, Bitov, Jevtušenko, Ahma-dulina, Aksjonov, Okudžava, Tšukovski ...

Juba küpses eas sai Reinist õppejõud ja professor Moskva Gorki-nimelises kirjandusinstituudis. Ta on koolitanud mitmeid vene luuletajaid. Seejuures ütleb Rein, et on küll võimalik õppida tehnikat, mis lubab kirjutada kvaliteetseid luuletusi, kuid luuletajaks saada ei ole koolitusega võimalik, selleks peab olema annet, luuletajaks peab sündima.

Läbi aastate on ta saanud mitmeid Venemaa ja rahvusvahelisi kirjandusauhindu, enamasti mitte ühe raamatu, vaid kirjanduslike saavutuste eest ühtekokku - kuna tema raamatud on vaid üks osa ta mitmekülgsest panusest vene luulesse. Nii juhtus ka 2012. aasta kevadel, kui Rein kuulutati Venemaa luulepreemia „Poeet” laureaadiks, millega kaasnes rahaline auhind 50 000 USA dollarit.

Reini luulet pole seni eesti keelde tõlgitud, kuigi luuletaja ise on vahendanud vene keelde näiteks Ellen Niidu luulet. Nagu mainitud, on Rein korduvalt käinud Tallinnas juba 1970nda-tel, külastades siin vana sõpra Dovlatovit. Nende visiitide kohta on ka mitmeid kajastusi, näiteks Kadriorus tehtud foto, kus looduses istuvad kõrvuti Rein ja Dovlatov. Samuti on Rein avaldanud kohtumistest oma sõpradega raamatu, mille pealkirjaks pani „Tunnen puudust Dovlatovist” („С^ушно мне без Довлатова”), kus muu hulgas kirjeldab Dovlatovi elu Tallinnas ja Eestis. Ja veel - Rein on kirjutanud mitu luuletust Eesti kohta.

Kui üritada luua seoseid Reini ja eesti literaatide vahel, siis võib leida ühe paljutõotava liini. Meie hea luuletaja Katrin Väli on omal ajal õppinud kirjandusinstituudis Moskvas. Seletamatu juhuse tõttu pole nad kirjandusinstituudis kokku saanud, kuna Rein polnud Väli õppejõud. Küll aga oli tänu Dovlatovi päevadele võimalik korraldada selline kohtumine raamatu kaudu ja laval: Katrin Väli tõlkis mõne Jevgeni Reini Eestiga seotud luuletuse eesti keelde, miska jõuavad nüüd need luuletused Eestisse tagasi.



Jevgeni Rein, luuletused
Katrin Väli tõlked


***
S. Dovlatovile

Vanas aknas näeb ikka neidsamu joonialikke puuriitu,
kuivamas, et neelata saaks nad kütteperiood,
veel paar-kolm visiiti –
siis veab välja, kuni saabub teenitud pension.
Ja kui mul viimast korda on käsil see reid,
kohvrit järele tirides ja lõõtsutades
lävel, nagu on komme, ma meenutan Teid,
Teie korteris, mis on Teist tugevasti võõrdunud.
Ometi on siin justkui käepärasem lend üle Atlandi,
ja kui ehk saada kord taevatornis ingliks,
võiks kesk soid näha ära selle soomlaste ürgkandi,
kus Te kord kõndisite ringi,
ja seejärel seal, kus kaar on teise lõppu veetud –
nimetu kallas, millel grimm laiali pudeneb: 
ainult seal ju, kus saapad räbalaks peetud,
paljasjalgsele lapsepõlvele nimi sugeneb.
Sestap venibki huul pikaks, sa ei saa hüüda,
ei saa kutsuda, nimetamiseks jõudu ei jagu,
võid vaid läbipaistvas videvikus aega surnuks lüüa
ja eluneda keset hobuse unenägu.
Kui oli aeg, me ei öelnud: „Sina ...“,
nüüd on kalender kinni, homme olemata jäi,
suud on lahusolust tulvil nõutu mahutina,
sinasõprusest ei joonud me janu täis.


VIISTEIST AASTAT HILJEM

Üll ülikond lasuurikas, taevakarva vest,
Serjoža Vasjukoviga (ma räägin hiljem tast)
ta mööda Eesti tänavat, kus baar ja kohvipoed,
peanuppu katmas hämarat tüüfushaige soeng,
öötaeva üle valanud koivalgust kaedes käis,
just suvi oli alanud. Sest viisteist aastat täis.
Nats taga käis sõbranna (ma temast räägin küll).
Ja kitsal taevarannal kui vaaderpassis mull
sääl korstnaid pidi loivas merevaigust kuu.
Ning khakivärvi rõivas, palg valge, tume juus,
ja kuni ikka pruut veel, teos ja kõnes tarm,
kõikteadija ja pruut veel, ja esimene arm;
sa kunagi siin läksid, su kõrgel kontsal kand
maad pisut järsult täksis, just olid õiendand
Serjoža Vasjukoviga, kel kinomaitsest vaeg...
...Üll ülikond lasuurikas! Viisteist! Kauge aeg!
Käis tookord mööda Viru meid kolm. Nüüd üksi läen.
Ent seda korterit, neid veinietikette näen.
...On Cannes’i festivalil Serjoža Vasjukov,
ta preemiaist pjedestaalil seisab ja on proff.
Kesk Moskva perifeeria paneelset mugavust
gaas loidab sinu leel ja on sokid hunnikus.
Toas lapsed hüpitavad palli, võõrik on neil sarm. 
Kuid koiduaegne Tallinn on kui esimene arm
sel ööl, mis une viis, on viisteist aastat sest...
Ent elu on vaid viiv ja kootud juhustest!


PÜHAJÄRV

G.J-le

Punaveiniga õhtu, ei kuskil see.
Läbivoolaval veel su autoportree.

Sa tõstad silmad – ja õrn lainesiib
kõik, mis olid sina, minema viib.

Mis väsind ja paks, see põhja jäi,
sai vetevanaks – ja kurta ei või.

Kuid niiskelt sillalt kellegi sööst
lendkalana pilvisse sähvatab öös.