Juhtus nii, et 3.05.2013 olin Salme kultuurikeskuses, kus toimus pidulik, ilus ja sisutihe konverents TEDxTallinn.
Konverentsi teema oli "Piiri peal". Minu teema kandis pealkirja "Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?"
Enda muljete põhjal võin järeldada, et see polnud mu elu parim kõne, see-eest tähendusrikas. Selles ettekandes võtsin kokku oma mitmeaastast uurimistööd, mis võimaldas püstitada mitmeid teese.
Ettekande video ilmub konverentsi veebileheküljel; praegu on kättesaadav Delfi refereering sellest. Kuna konverentsil mõni väike mõte või fakt läks esinedes meelest ära ja Delfi tekst on kohati ebatäpne, avaldan ettekandel põhineva teksti siin blogis.
*
Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?
Kas teie isiklikud asjad on käepärast? Kas nendega on kõik korras? Küsin mitte selleks, et kedagi hirmutada. Vaid selleks, et pöörata tähelepanu sellisele olulisele sõnale meie elus nagu kuulumine.
Me oleme vanemad meie lastele. Samas me ise oleme lapsed meie vanematele.
Kellele aga kuulub Eesti venekeelne kirjandus?
Kas vastus võiks olla selline: geograafilise tunnuse järgi Eestile ja keelelise tunnuse järgi Venemaale? Või sellinne: Eesti kultuurile see ei sobi keele pärast ja Vene kultuurile selle pärast, et tegemist on kohaliku Eesti asjaga?
Miks üldse selline küsimus?
Sest Eesti venekeelne kirjandus on nähtus, mis on piiri peal.
See nähtus on piiri peal mitte selles mõttes, et piiri ületamine on keelatud. Kujutleme autojuhti, kelle kiirust maanteel reguleerib teemärk 90 km/t. Mida ta teeb, kui spidomeeter näitab 87 km/t või 92 km/t. Kas lisab gaasi või võtab vähemaks?
Eesti venekeelne kirjandus on teistmoodi "piiri peal". See on neutraalne ala kahe kultuuri vahel, unikaalne kategooria või rubriik, millel on omaette väärtus. Mul on selle piiripealse oleku kohta luuletus:
Jah, kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus? Kellele kuulub see „piiri peal“ või "kuskil vahepeal"? Loetud luuletuses olid erinevad vihjed.
Eesti venekeelne kirjandus võib olla vaadeldav:
VALIKU PROBLEEM
Vaatad ja valid:
kahest kurjast – väiksema,
kahest tõest – parema,
sõbrannade seast - naise,
sõprade seast – isa.
Üksnes Ivani ja Jaaniga on häda,
Kalevipoja ja Dobrõnja Nikititšiga.
Kui oled lusti täis – laulad tšastuškasid,
kui kurb – mediteerid setu leelode saatel.
Kõige sagedamini aga
resoneerid
kuskil vahepeal.
Jah, kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus? Kellele kuulub see „piiri peal“ või "kuskil vahepeal"? Loetud luuletuses olid erinevad vihjed.
- kui eesti kirjandus vene keeles (venekeelse autori fokuseerimine eelkõige eesti kuultuurinähtustele - Kalevipoeg, setu leelod);
- kui maailma vene kirjandus (autor viibib füüsiliselt Eestis, kuid tegutseb enamasti vene kultuuriruumis - Dobrõnja Nikititš, tšastuškad);
- kui kahele kultuurile korraga kuuluv kirjandus ("kuskil vahepeal").
Toodud valikus polnud vastust, et Eesti venekeelne kirjandus ei kuulu kellelegi, sest sel juhul arutelul poleks mõtet.
Kuidas saab kirjandus kuuluda korraga ühele ja teisele kultuurile?
Mõelgem korraks moemaailmale. On olemas naisteriided, mis rõhutavad naiselikkust. Näiteks kleit või seelik.
On ka teine poolus – meesteriided ehk riided, mis rõhutavad mehelikkust. Näteks smoking, mida kannab superkangelane Bond.
Aga nende kategooriate kõrval on veel üks kategooria – riided rubriigist unisex ehk riided, mis sobivad nii naistele kui ka meestele. Näiteks teksad, kampsun, jope.
Mõelgem korraks moemaailmale. On olemas naisteriided, mis rõhutavad naiselikkust. Näiteks kleit või seelik.
On ka teine poolus – meesteriided ehk riided, mis rõhutavad mehelikkust. Näteks smoking, mida kannab superkangelane Bond.
Aga nende kategooriate kõrval on veel üks kategooria – riided rubriigist unisex ehk riided, mis sobivad nii naistele kui ka meestele. Näiteks teksad, kampsun, jope.
Riiete puhul on tegemist sooülese liiniga, Eesti venekeelne kirjandus on aga rahvusülene. Seda ajavad Eestis eelkõige noorema põlvkonna loojad. Ja seda ehk seetõttu, et nende autorite loominguline kujunemine toimus paralleelselt taasiseseisvunud Eesti küpsemisega.
Unisex-riided on tänapäeval tavaline nähtus. Harjusime nendega, kuna nende levik algas 1960ndatel. Rahvusülene kirjandus on aga midagi uut. Kui vaadata kirjandusteaduse haru, mis tegeleb rahvuskirjanduste võrdlemisega, siis selgub, et rahvusülene kirjandus on viimase kümne aasta teema, ehk mingis mõttes see on nagu moeröögatus.
Uurime nüüd lähemalt, kuidas on seda moeröögatust võetud vastu. Keskendun seejuures Eestile, mis on minu ja teiste venekeelsete kirjanike kodu. Ning vaagin seda küsimust kahel tasandil: kuidas on seda rahvusülese kirjanduse ideed võtnud vastu Eesti riik ja kultuur ning kuidas on seda võtnud vastu Eesti venekeelsed kirjanikud ja kirjandusinimesed.
Punkt üks. Eesti venekeelse kirjanduse lähiajalugu faktides
Unisex-riided on tänapäeval tavaline nähtus. Harjusime nendega, kuna nende levik algas 1960ndatel. Rahvusülene kirjandus on aga midagi uut. Kui vaadata kirjandusteaduse haru, mis tegeleb rahvuskirjanduste võrdlemisega, siis selgub, et rahvusülene kirjandus on viimase kümne aasta teema, ehk mingis mõttes see on nagu moeröögatus.
Uurime nüüd lähemalt, kuidas on seda moeröögatust võetud vastu. Keskendun seejuures Eestile, mis on minu ja teiste venekeelsete kirjanike kodu. Ning vaagin seda küsimust kahel tasandil: kuidas on seda rahvusülese kirjanduse ideed võtnud vastu Eesti riik ja kultuur ning kuidas on seda võtnud vastu Eesti venekeelsed kirjanikud ja kirjandusinimesed.
Punkt üks. Eesti venekeelse kirjanduse lähiajalugu faktides
- Eesti riik ja kultuur
1991 Eesti Vabariik sai taasiseseisvaks.
1994 Oli asutatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, kõige mainekam auhind eesti kirjanduses.
2001 Eesti Kultuurkapitali aastapreemiat hakati määrama ka venekeelsetele autoritele. Selleks oli žanrikategooriate kõrval loodud keeleline kategooria, mis vaatleb Eestis ilmunud venekeelset kirjandust.
- Eesti venekeelsed kirjanikud
1991 Eesti Vabariik sai taasiseseisvaks. Umbes kolmandiku elanikkonnast moodustavad venekeelsed elanikud.
1996 Prof Sergei Issakov esineb kirjandusajakirjas Raduga artikliga, kus esmakordselt kasutab Eestis elavate venelaste kohta väljendit eestivenelased (эстонские русские). Tema argumentatsioon oli järgmine: Eestis elavad venelased erinevad Venemaa venelastest, kuna nende elu mõjutab ja vormib suveräänse Eesti Vabariigi olme ja seadusandlus.
1999 Luuletaja ja tõlketeadlane Boriss Baljasnõi esines ajalehes Molodjož Estonii kirjutisega, milles julgustas Eestis elavaid kirjanikke kirjutama rohkem Eestist, kuna vajalik info on nendel käepärast. Baljasnõi vaatles seda eelisena, kuna Venemaa kirjanikel on käepärast hoopis teised allikad.
Järeldus. Mõlemal tasandil näeme positiivset dünaamikat. Eesti venekeelne kirjandus on aega mööda teadvustatud eraldi nähtusena.
Punkt kaks. Eesti venekeelse kirjanduse olukord praegu
Eesti venekeelse kirjanduse olukord on praegu heal järjel. Näited tasandite kaupa.
- Eesti riik ja kultuur
- Eesti kultuuriinstitutsioonid (Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium) toetavad Eestis loodud venekeelse kirjanduse kirjastamist.
- Riik toetab ka tõlketööd. Eestikeelne kirjandus (k.a lastekirjandus) ilmub venekeelsetes tõlgetes. Sama kehtib ka Eestis loodud venekeelsete teoste kohta, mida tõlgitakse eesti keelde.
- Eestikeelne kultuuriperioodika teeb koostööd Eesti venekeelsete autoritega.
- Kriitikud väga aktiivselt arvustavad Eesti venekeelsete autorite loomingut, kui see ilmub eestikeelses tõlkes.
- Ülikoolid pööravad tõsist tähelepanu Eesti venekeelsele kirjandusele. Näiteks mina ise olen pidanud selleteemalisi loengukursusi Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, kuulajateks eesti kirjanduse üliõpilased.
- Viimase aasta jooksul on Eesti kirjanike liit võtnud vastu kahte uut venekeelset liiget.
- Eesti venekeelsed kirjanikud
- Kasutavad Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kultuuriministeeriumi programme oma teoste väljaandmiseks, täpselt nagu nende eestikeelsed kolleegid.
- Riigi toetusega Eestis ilmub mitu venekeelset kirjandusajakirja. Kõik need väljaanded teevad koostööd eestikeelsete autoritega.
- 2003. aastal Tartus oli asutatud Eesti esimene kakskeelne kirjandusühendus Tuulelohe. Liikmeteks Baljasnõi tõlkeseminari noored eesti kirjanduse tõlkijad. Tuulelohe jaoks oli koostöö eesti- ja venekeelsete autorite vahel algusest peale loomulik nähtus.
- 2013. aastal Tallinnas oli avatud Eesti venekeelse kirjanduse portaal Oblaka.ee, mis teeb koostööd Eestis elavate kirjanikega nende ema- ja töökeelest hoolimata.
Punkt kolm. Eesti venekeelse kirjanduse kitsaskohad
Kuna rahvusülene kirjandus on suhteliselt uus nähtus, on igati ootuspärane, et selle vastuvõtmisel esineb ka tõrkeid. Loetlen mõningaid tasandite kaupa.
- Hiljuti lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud arvustused, mis on kirjutatud 2000ndatel Eesti venekeelsete kirjanike raamatutete kohta, mis on ilmunud eestikeelsetes tõlgetes. Panin tähele, et eestikeelsed kriitikud sageli seostavad Eesti venekeelsete autorite loomingut poliitiliste teemadega. Samuti meedia näeb Eesti venekeelsetes kirjanikes kõnelejaid poliitilistel teemadel, üritades saada kommentaari teatud päevakajalisele sündmusele. Mida see tähendab nende autorite loomingule? Selle ilukirjanduslik väärtus kahaneb, sest seda ei võeta vastu nö "puhta kirjandusena", võrreldes nende eestikeelsete kolleegide loominguga.
- 2000ndate jooksul ilmus vähemalt kümme eestikeelset kaasaegse kirjanduse antoloogiat, kuid ühestki nendes polnud Eesti venekeelse kirjaniku tekste, näiteks eestikeelses tõlkes.
- Eestis pole ühtegi kultuuriasutust, mis tegeleks Eesti venekeelsete autorite loomingu tutvustamisega välismaal, mis hõlmaks tõlkijate otsimist vene keelest erinevatesse võõrkeeltesse.
- Eesti riik ja kultuur
- Hiljuti lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud arvustused, mis on kirjutatud 2000ndatel Eesti venekeelsete kirjanike raamatutete kohta, mis on ilmunud eestikeelsetes tõlgetes. Panin tähele, et eestikeelsed kriitikud sageli seostavad Eesti venekeelsete autorite loomingut poliitiliste teemadega. Samuti meedia näeb Eesti venekeelsetes kirjanikes kõnelejaid poliitilistel teemadel, üritades saada kommentaari teatud päevakajalisele sündmusele. Mida see tähendab nende autorite loomingule? Selle ilukirjanduslik väärtus kahaneb, sest seda ei võeta vastu nö "puhta kirjandusena", võrreldes nende eestikeelsete kolleegide loominguga.
- 2000ndate jooksul ilmus vähemalt kümme eestikeelset kaasaegse kirjanduse antoloogiat, kuid ühestki nendes polnud Eesti venekeelse kirjaniku tekste, näiteks eestikeelses tõlkes.
- Eestis pole ühtegi kultuuriasutust, mis tegeleks Eesti venekeelsete autorite loomingu tutvustamisega välismaal, mis hõlmaks tõlkijate otsimist vene keelest erinevatesse võõrkeeltesse.
- Eesti venekeelsed kirjanikud
Eestis on ligi 50 venekeelset kirjanikku. Kuid nad ei moodusta kogukonda. Neil puudub ühtne idee ning seda eelkõige erineva enesemääratluse pärast. On saarekesed, kus töötavad entusiastid, aga saarekesed ei lävi omavahel, neil puudub omavaheline seos.
Punkt neli. Milleks on vaja seda, et Eesti venekeelne kirjandusest saaks osa eesti kirjandusest?
- Eesti riik ja kirjandus
See rikastaks eesti kirjandust. Eesti venekeelsed kirjanikud käivad samadel tänavatel kus sammuvad nende eestikeelsed kolleegid. Mõlemad loovad samas aegruumis teoseid, mis võivad täiendada teineteist või polemiseerida teineteisega. Eesti venekeelse kirjanduse väärtustamine tähendab eesti kultuuri väärtustamist.
- Eesti venekeelsed kirjanikud
Kui Eesti venekeelsest kirjandusest saab eesti kirjanduse osa, siis Eesti venekeelsed kirjanikud tunnevad, et nende looming on vajalik ja et nad konkureerivad võrdsetes tingimustes oma eestikeelsete kolleegidega.
Punkt viis. Mida on vaja teha, et Eesti venekeelne kirjandus muutuks eesti kirjanduse osaks?
Vastan sellele küsimusele, toetudes oma isiklikule kogemusele.
Ma sündisin Eestis ja seostan oma elu Eestiga. Minu venekeelsed luuletused on tõlgitud eesti keelde ja ilmunud eraldi raamatutena. Samas mu luuletused on avaldatud ka Venemaa antoloogiates.
See paneb järeldama, et Eesti venekeelne kirjandus, täpsemalt selle liin nimega "kuskil vahepeal", kuulub korraga kahele kirjandusele.
Samuti paneb see järeldama, et keel ei ole hälve, vaid väärtus. Kriitikud hindavad, kui kirjanikul on oma käekiri või keel. See tähendab muuhulgas seda, et eesti kirjandust võib luua eesti ja vene keeles.
Ja veel. Kirjandus pole vaid keel.
Kirjandus on süsteem.
Kirjandus on tekstid, kirjandus on autorid, kirjandus on lugejad, kirjandus on kriitikud, kirjandus on tõlkijad, kirjandus on raamatupoed, kirjandus on toimetajad, kirjandus on fondid, kirjandus on kirjastused, kirjandus on koolikava ja antoloogiad.
Lõpuks jõuame selleni, et meie kõik oleme osa kirjandusest, antud juhul osa eesti kirjandusest.
Kui Eesti venekeelsed kirjanikud määratlevad ennast Eesti kirjandussüsteemi kaudu, siis nende looming on suuremal või vähemal määral seotud eesti kirjandusega.
Kui Eesti venekeelne kirjandus on riigi toel tõlgitud eesti keelde ja seda loevad eestikeelsed lugejad, siis see muutub kohe ka eesti kirjanduseks.
Loeme Eesti venekeelsete kirjanike loomingut, räägime sellest oma sõpradega. Siis saame öelda, et see piiripealne nähtus kuulub meile ja on meie oma.
Punkt viis. Mida on vaja teha, et Eesti venekeelne kirjandus muutuks eesti kirjanduse osaks?
Vastan sellele küsimusele, toetudes oma isiklikule kogemusele.
Ma sündisin Eestis ja seostan oma elu Eestiga. Minu venekeelsed luuletused on tõlgitud eesti keelde ja ilmunud eraldi raamatutena. Samas mu luuletused on avaldatud ka Venemaa antoloogiates.
See paneb järeldama, et Eesti venekeelne kirjandus, täpsemalt selle liin nimega "kuskil vahepeal", kuulub korraga kahele kirjandusele.
Samuti paneb see järeldama, et keel ei ole hälve, vaid väärtus. Kriitikud hindavad, kui kirjanikul on oma käekiri või keel. See tähendab muuhulgas seda, et eesti kirjandust võib luua eesti ja vene keeles.
Ja veel. Kirjandus pole vaid keel.
Kirjandus on süsteem.
Kirjandus on tekstid, kirjandus on autorid, kirjandus on lugejad, kirjandus on kriitikud, kirjandus on tõlkijad, kirjandus on raamatupoed, kirjandus on toimetajad, kirjandus on fondid, kirjandus on kirjastused, kirjandus on koolikava ja antoloogiad.
Lõpuks jõuame selleni, et meie kõik oleme osa kirjandusest, antud juhul osa eesti kirjandusest.
Kui Eesti venekeelsed kirjanikud määratlevad ennast Eesti kirjandussüsteemi kaudu, siis nende looming on suuremal või vähemal määral seotud eesti kirjandusega.
Kui Eesti venekeelne kirjandus on riigi toel tõlgitud eesti keelde ja seda loevad eestikeelsed lugejad, siis see muutub kohe ka eesti kirjanduseks.
Loeme Eesti venekeelsete kirjanike loomingut, räägime sellest oma sõpradega. Siis saame öelda, et see piiripealne nähtus kuulub meile ja on meie oma.
