Kultuur linna miljöös

Viimasel ajal olen mitu korda täheldanud midagi erilist. Kui hästi sobivad teatud kultuurilised nähtused linna miljöösse. Kolm näidet:

(1) September. Moodsas ja eksootilises Sŏulis, kus eurooplase jaoks on kõik võõras (igasugused tekstid ilma pildita on olematud), oli tore jalutada Joy Divisioni seltsis. Samasugune drive. Eriti hästi sobis "Transmission":

(2) Täna. Novembri külmas Talinnas, kus järsku said oluliseks bussi- ja muud poliitilised rajad, oli nauditav seista ummikus ja kuulata autos Led Zeppelini plaadil lugu nr 4 "No Quarter":

(3) Samuti november, Moskva. Linn on puhas ja ilus. Kõik särab, nagu muinasjutus. Ent metroos sõidavad väsinud inimesed, kelle nägu näitab kõike muud kui rõõmu. Ühel päeval sõitsin lausa viimase metroorongiga ja silmitsesin tukkuvaid kaasreisijaid, peas Kirill Medvedevi luuletus:


***
eile õhtul,
tulles külast tagasi koju,
jäin ma magama, sõitsin mööda oma metroojaamast, vernadski prospektist
ning jõudsin lõppjaama;
seal
äratas mu üles sinises vormis naisterahvas.
ma tulin vagunist välja
ja sõitsin tagasi;
kui ma jõudsin oma jaamani
ja tulin vagunist välja
mõtlesin ma sellest
et oleks huvitav teada saada
kui tihti
see naine
ja teised tema sarnased
peavad
äratama surnuid
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites;
mulle tuli meelde et
ühes luuletuses
nendest
mis ma kirjutasin varem
(muuseas,
varem kirjutasin ma
täiesti teistsuguseid
luuletusi -
keegi võibolla mäletab neid veel;
minu arust oli nende hulgas
mitu kobedat teksti;
nüüd kirjutan ma
täisti teistmoodi;
muuseas, see uus vorm
avanes mulle ühe haiguse tõttu)
niisiis,
ühes vanas luuletuses
täpse,alt selle luuletuse
viimastes ridades
ma kirjutasin surnutest
keda äratavad need vormis naisterahvad
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites:
"kui palju joobnuid vähkreb lämbudes
öise metroo võrkudes"