Arvustus tõlkeraamatule, mis hiljem pälvis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.
Silmapaistev saavutus
Igor Kotjuh
Postimees 10.03.2012
Claude Simon
«Flandria tee»
Tõlkija Leena Tomasberg
Eesti Raamat, 205 lk
Kulka nominentide sekka jõudnud võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamat vastab reeglina kolmele kriteeriumile. Originaalil on tõestatud kultuuriline väärtus, originaalil on keeruline tekstistruktuur, tõlge näitab korraga originaali olulisust ning võimalikkust eestikeelses kultuuriruumis.
Kõik need punktid sobivad hästi Claude Simoni romaani «Flandria tee» (1960) eestikeelsele tõlkele. Miks?
Punkt 1. Tegemist on prantsuse «uusromaani» ühe esindusteosega, mis tähendab, et see raamat aitab eestikeelsel lugejal mõista kunagise kirjandusnähtuse tuuma ning märgata selle kajastusi tänapäeva Euroopa proosas.
Punkt 2. Claude Simoni tekst pole kergete killast. Selle eripäraks on ülipikad lõigud, kohati taotluslik punktuatsiooni vältimine ja sulgude ohter kasutamine. Säärase tekstiga saab hakkama vaid eriti nõudlik lugeja ehk vähesed. Kui 1985. aastal sai Simonist Nobeli preemia laureaat, kommenteeris ta seda irooniliselt järgmiselt: «Prantsusmaa reageerib sellele kui rahvustragöödiale.»
Punkt 3. Eestikeelne tõlge mõjub usutavalt ja loomulikuna. Seda polnud sugugi lihtne saavutada, kuna prantsuse keel ja eesti keel pole teatavasti sugulaskeeled. Ja seda enam, et originaali keel oli midagi muud kui n-ö tavaline prantsuse keel. Mälufragmentidest koosnev sõjalugu on uppunud keele sisse, tänu millele tuleb hoolikalt tähele panna, kes on järgmise fraasi ütleja ja mis ajal teatud sündmus aset leiab. Keel on «Flandria tee» veel üks oluline kangelane ja tõlkija Leena Tomasberg on sellest vägagi teadlik – seda on tajuda tõlkes ja ka suurepärases saatesõnas.
Toodud argumendid võimaldavad arvata, et Claude Simoni eesti keelde tõlgitud «Flandria tee» ei tohi jääda teiste mulluste raamatute varju. See on meie tõlkekirjanduse silmapaistev saavutus, mis lubab unistada suurelt.
«Flandria tee»
Tõlkija Leena Tomasberg
Eesti Raamat, 205 lk
Kulka nominentide sekka jõudnud võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamat vastab reeglina kolmele kriteeriumile. Originaalil on tõestatud kultuuriline väärtus, originaalil on keeruline tekstistruktuur, tõlge näitab korraga originaali olulisust ning võimalikkust eestikeelses kultuuriruumis.
Kõik need punktid sobivad hästi Claude Simoni romaani «Flandria tee» (1960) eestikeelsele tõlkele. Miks?
Punkt 1. Tegemist on prantsuse «uusromaani» ühe esindusteosega, mis tähendab, et see raamat aitab eestikeelsel lugejal mõista kunagise kirjandusnähtuse tuuma ning märgata selle kajastusi tänapäeva Euroopa proosas.
Punkt 2. Claude Simoni tekst pole kergete killast. Selle eripäraks on ülipikad lõigud, kohati taotluslik punktuatsiooni vältimine ja sulgude ohter kasutamine. Säärase tekstiga saab hakkama vaid eriti nõudlik lugeja ehk vähesed. Kui 1985. aastal sai Simonist Nobeli preemia laureaat, kommenteeris ta seda irooniliselt järgmiselt: «Prantsusmaa reageerib sellele kui rahvustragöödiale.»
Punkt 3. Eestikeelne tõlge mõjub usutavalt ja loomulikuna. Seda polnud sugugi lihtne saavutada, kuna prantsuse keel ja eesti keel pole teatavasti sugulaskeeled. Ja seda enam, et originaali keel oli midagi muud kui n-ö tavaline prantsuse keel. Mälufragmentidest koosnev sõjalugu on uppunud keele sisse, tänu millele tuleb hoolikalt tähele panna, kes on järgmise fraasi ütleja ja mis ajal teatud sündmus aset leiab. Keel on «Flandria tee» veel üks oluline kangelane ja tõlkija Leena Tomasberg on sellest vägagi teadlik – seda on tajuda tõlkes ja ka suurepärases saatesõnas.
Toodud argumendid võimaldavad arvata, et Claude Simoni eesti keelde tõlgitud «Flandria tee» ei tohi jääda teiste mulluste raamatute varju. See on meie tõlkekirjanduse silmapaistev saavutus, mis lubab unistada suurelt.
Комментариев нет:
Отправить комментарий