Reedel, 20. märtsil kell 18 toimub Tam Galeriis rahvusvahelisele luulepäevale pühendatud luuleõhtu, kus kõlab eesti-vene poeetide armastusluule läbi aegade.
Luuleõhtul astuvad üles eesti-vene luule asjatundjad, poeedid Igor Kotjuh ja Jelena Skulskaja, kes esitavad nii eesti kui ka vene keeles kauneimat eesti-vene poeetide armastusloomingut.
Lisaks luuletustele, millest valdav osa pärineb pea ilmuvast kogumikust „Armastuse ülestunnistused. 150 luuletust 18 eesti-vene luuletajalt“, tuleb juttu ka eesti-vene luule ajaloost, selle iseärasustest ning tuntumatest esindajatest.
Luulele sekundeerib kunstnik Anatoli Strahhovi slaavilikult kirglik personaalnäitus „Iluideaalid“, mis toob esile autori mütoloogilised naised ja maagilised saared. Näitus jääb Tam Galeriis avatuks 28. märtsini.
Rahvusvaheline luulepäev on ametlikult 21. märtsil.
Tam Galerii
Lootsi 4, Tallinn
www.tamgalerii.ee
среда, 18 марта 2009 г.
пятница, 13 марта 2009 г.
2008. aasta eesti kirjanduses
Vikerkaar nr 3/2009
VIKERGALLUPIGOR KOTJUH
Seekord peaksin nõustuma enamusega: eelmine aasta oli eelkõige luule-aasta. Seetõttu tegin oma valiku just luuleraamatute vahel. Maarja Kangro “Heureka” osutus parimaks, kuna mõjub kõige värskemana oma keele poolest.
Samuti tahaksin märkida eesti kirjanduse soovi arvestada eestivenelastega. Kui sellised sõnameistrid nagu fs, Mari Saat, Andrei Hvostov annavad oma mulluste raamatutega mõista, et eestivenelastel ja etnilistel eestlastel on siin riigis samasugune õigus ja vajadus tähelepanu järele, mis on tingitud suuresti ühistest rõõmudest ja hädadest, siis võib öelda, et eesti kirjandus sai veel ühest eelarvamusest üle. Kuigi praegu on selline hoiak suhteliselt uus ja värske, tundub mulle, et tulevikus võib tulla aina uusi raamatuid, kus eestivenelased on täiesti tavalised tegelased ja nende seas võib leida ka positiivseid kangelasi. Kui ka see õnnestub, siis jõuab eesti kirjandus kõige keerulisema teema juurde: eestivenelased on äärmiselt ebaühtlane rahvusgrupp ja mõnede eestivenelaste vahel on nii suured vastuolud, et eesti-vene suhted on selle kõrval vaat et tühiasi… Üks arvestatavamaid Vladimir Majakovski uurijaid on rootslane Bengt Jangfeldt. Kas keegi eesti kirjanikest võiks kunagi olla hea spetsialist, kelle uurimisvaldkonnaks oleksid eestivenelased?
Murelikuks teeb aga kultuurikorraldus selles samas vallas. Rahva Raamatu ja Apollo logistilised teed ei vii Ida-Virumaale. Samuti ei leia me nende raamatukettide saitidel eestivene kirjandust ja eesti kirjanduse venekeelseid tõlkeid, vastav baas ja otsinguvõimalus puuduvad. Kultuuriministeerium kingib vastsündinud lastele raamatu, kus on eestikeelsed luuletused. Et kasvatada armastust emakeele vastu. Selle luulevaliku saavad kingiks ka Ida-Virumaa beebid, kelle ema räägib vene keelt ja ei oska ilusa raamatuga midagi peale hakata.
Kindel on see, et Ida-Virumaa ja muu Eesti vahel võiks olla rohkem infovahetust. Eesti kirjanduse tõlkeid vene keelde on piinlikult vähe. Suvisel tõlkijate seminaril Käsmus olin ainus kutsutud venekeelne eesti kirjanduse tõlkija, kuigi selliseid elab Eestis oma viisteist.
Ja need üksikud eesti autorite raamatud, mida tõlgitakse vene keelde kellegi tõlkija isiklikul initsiatiivil, leiavad suurte raskustega oma lugeja. Mitte sellepärast, et huvist oleks puudu. Vaid sellepärast, et lugeja ei tea, kust neid raamatuid otsida. Tuleb välja, et üks pool ei oska pakkuda ja teine pool ei oska otsida. Seetõttu oleks hea, kui mingi sihtasutuse moodi struktuur vahendaks head eesti kirjandust heale vene lugejale.
вторник, 10 марта 2009 г.
2008 LUULE PARIMAD PALAD
2008 LUULE PARIMAD PALAD
Igor Kotjuh , 1/2009, ajaleht Keskus
Kangro “Heureka”
Maarja Kangro oli oma uue värsiraamatuga “Heureka” tänavu vaieldamatu meedialemmik ja selle üle võib ainult rõõmu tunda, sest autoril on vaimset faktuuri ja tema kogu on igati intelligentne lugemine. Kogu on meeldivalt vaheldusrikas nii oma vormi kui ka sisu poolest. Siit leiab täpseid rütmilisi skeeme, aga ka kavalalt kootud vabavärssi, ja kõik need konstruktsioonid on põhjendatud, elegantsed, kerged, loomulikud.
“Heurekas” on joont ja stiili, ta mõjub värskena nagu roheline salat. Luuletaja kasutab klišeevaba keelt ning nähtamatud niidid seovad tema tekste teiste autorite tekstidega (näiteks itaalia kirjandusest), mida iga lugeja ei tarvitse teada. Arvan, et vahel on hea, kui luuletused on lugejast targemad. Nii võib nendes tekstides leida hiljem jälle midagi uut.
Võrreldes eelmiste kogudega, tundub, et “Heureka” pöörab suuremat tähelepanu sotsiaalsetele teemadele, näiteks võib tuua eriti õnnestunud luuletust “Benazir Bhutto ehk Jõulupuhkus”. Kuid lüürilised tekstid on samuti head ja selles pole midagi imelikku, sest lühikese ajaga jõudis Maarja näidata ennast nõudliku luuletajana, kes ei tee endale mööndusi ei luuletuste kirjutamisel ega oma raamatute koostamisel.
Ehini “Udusulistaja”
Andres Ehini “Udusulistaja” on kahtlemata esinduslik luulekogu. Siin on keelemängu (õis võis / köis võis / käis võis // kes käis võis), semantilisi eksperimente (pead on paigal // aga peatus on hakanud / ringi käima / ega nõustu busse peatama), haikude pöördumatut kodustamist eesti kirjanduses (nuga on terve / kuid söök ei lähe suhu / kahvel on haige), mõnusat huumorit (“Mina saan presidendiks”), rollimängu (“Olen küüditaja Vassili”) jne.
Raamat koosneb kuuest suurest osast, mille võiks vabalt olla kirjutanud vähemalt neli erinevat luuletajat. Luulematerjal on põhiliselt lakooniline, vanameister oskab jätkuvalt saavutada maksimaalse efekti minimaalsete vahenditega. “Udusulistaja” näitab ehedat Ehinit, pakkudes hea ülevaate lugupeetud luuletaja tehnilisest arsenalist, mis on selle raamatu tähtsamaid väärtusi.
Lugemine sujub libedalt ja vahel tekib tunne, et ainult ühest on puudu – kui mõningaid luuletusi saaks kuulda autori kordumatus esituses. Jah, tõesti, nii mõnigi Ehini raamat võiks ilmuda koos CD-plaadiga.
Kruusa “Pilvedgi mindgi liigutavadgi“
Omaette nähtuseks sel aastal nimetaksin Kalju Kruusa raamatut “Pilvedgi mindgi liigutavadgi”. Autor oskas mind üllatada sisutiheda teksti, detailitäpsuse, tõsise andumusega luulekirjutamisele, arusaamaga Euroopa luule uuematest trendidest ja oma ülesande oskusliku täitmisega.
Kalju Kruusa konstrueerib oma luuletusi nii-öelda mitte ridadest, vaid sõnadest. Ja tema sõnad meeldivad mulle, sest need on kõige tavalisemad sõnad. Loomulikud, tõelised, nagu vanaema talus kasvatatud kanad, kartulid ja õunad. Kruusa korjab need sõnad kokku ja loob nende abil selgeid olupilte ja mõttearendusi. Ta ei karda olla naiivne, otsides elus luulet ja tihtipeale tasub tema vaev ennast ära. Vaatame kas või järgmist lühikest luuletust: “TURULT LYHEKALA OSTSIN / müüja ta paberisse pani / mina nad raamatusse raiusin”. See on rohkem elu kui luule! Ja Kruusa raamatu mängumaaks ongi see, mis asub elu ja kunsti vahel. Et tegutseda sellel alal, peab luuletajal olema arenenud poeetiline kuulmine ja nägemine ning selles raamatus on seda tunda.
Öeldakse, et ühe suurepärase pildi saamiseks teeb hea fotograaf mitukümmend klõpsu. Kruusa raamatus on palju luuletusi ja palju suurepäraseid luuletusi. Kavatsen tõlkida mõne neist vene keelde ja tean ette, et ka teises keeles on nad head.
Igor Kotjuh , 1/2009, ajaleht Keskus
AKTIIVSED TÜÜBID: Igor Kotjuh nopib ja näpib möödunud aasta luuleloomingu ägedamaid lehekülgi ning resümeerib, et 2008. aasta oli eesti luule jaoks üsna viljakas, sest ilmus vähemalt kümme head luulekogu.
Arvatavasti on ka järgmisel aastal oodata põnevaid raamatuid, sest majanduskriis sunnib kirjastajaid ja autoreid olema aktiivsed ning näitama laiale publikule kõiki neid suurepäraseid tekste, mis ringlevad juba tükk aega perioodikas ja luuletajate seltsis.Kangro “Heureka”
Maarja Kangro oli oma uue värsiraamatuga “Heureka” tänavu vaieldamatu meedialemmik ja selle üle võib ainult rõõmu tunda, sest autoril on vaimset faktuuri ja tema kogu on igati intelligentne lugemine. Kogu on meeldivalt vaheldusrikas nii oma vormi kui ka sisu poolest. Siit leiab täpseid rütmilisi skeeme, aga ka kavalalt kootud vabavärssi, ja kõik need konstruktsioonid on põhjendatud, elegantsed, kerged, loomulikud.
“Heurekas” on joont ja stiili, ta mõjub värskena nagu roheline salat. Luuletaja kasutab klišeevaba keelt ning nähtamatud niidid seovad tema tekste teiste autorite tekstidega (näiteks itaalia kirjandusest), mida iga lugeja ei tarvitse teada. Arvan, et vahel on hea, kui luuletused on lugejast targemad. Nii võib nendes tekstides leida hiljem jälle midagi uut.
Võrreldes eelmiste kogudega, tundub, et “Heureka” pöörab suuremat tähelepanu sotsiaalsetele teemadele, näiteks võib tuua eriti õnnestunud luuletust “Benazir Bhutto ehk Jõulupuhkus”. Kuid lüürilised tekstid on samuti head ja selles pole midagi imelikku, sest lühikese ajaga jõudis Maarja näidata ennast nõudliku luuletajana, kes ei tee endale mööndusi ei luuletuste kirjutamisel ega oma raamatute koostamisel.
Ehini “Udusulistaja”
Andres Ehini “Udusulistaja” on kahtlemata esinduslik luulekogu. Siin on keelemängu (õis võis / köis võis / käis võis // kes käis võis), semantilisi eksperimente (pead on paigal // aga peatus on hakanud / ringi käima / ega nõustu busse peatama), haikude pöördumatut kodustamist eesti kirjanduses (nuga on terve / kuid söök ei lähe suhu / kahvel on haige), mõnusat huumorit (“Mina saan presidendiks”), rollimängu (“Olen küüditaja Vassili”) jne.
Raamat koosneb kuuest suurest osast, mille võiks vabalt olla kirjutanud vähemalt neli erinevat luuletajat. Luulematerjal on põhiliselt lakooniline, vanameister oskab jätkuvalt saavutada maksimaalse efekti minimaalsete vahenditega. “Udusulistaja” näitab ehedat Ehinit, pakkudes hea ülevaate lugupeetud luuletaja tehnilisest arsenalist, mis on selle raamatu tähtsamaid väärtusi.
Lugemine sujub libedalt ja vahel tekib tunne, et ainult ühest on puudu – kui mõningaid luuletusi saaks kuulda autori kordumatus esituses. Jah, tõesti, nii mõnigi Ehini raamat võiks ilmuda koos CD-plaadiga.
Kruusa “Pilvedgi mindgi liigutavadgi“
Omaette nähtuseks sel aastal nimetaksin Kalju Kruusa raamatut “Pilvedgi mindgi liigutavadgi”. Autor oskas mind üllatada sisutiheda teksti, detailitäpsuse, tõsise andumusega luulekirjutamisele, arusaamaga Euroopa luule uuematest trendidest ja oma ülesande oskusliku täitmisega.
Kalju Kruusa konstrueerib oma luuletusi nii-öelda mitte ridadest, vaid sõnadest. Ja tema sõnad meeldivad mulle, sest need on kõige tavalisemad sõnad. Loomulikud, tõelised, nagu vanaema talus kasvatatud kanad, kartulid ja õunad. Kruusa korjab need sõnad kokku ja loob nende abil selgeid olupilte ja mõttearendusi. Ta ei karda olla naiivne, otsides elus luulet ja tihtipeale tasub tema vaev ennast ära. Vaatame kas või järgmist lühikest luuletust: “TURULT LYHEKALA OSTSIN / müüja ta paberisse pani / mina nad raamatusse raiusin”. See on rohkem elu kui luule! Ja Kruusa raamatu mängumaaks ongi see, mis asub elu ja kunsti vahel. Et tegutseda sellel alal, peab luuletajal olema arenenud poeetiline kuulmine ja nägemine ning selles raamatus on seda tunda.
Öeldakse, et ühe suurepärase pildi saamiseks teeb hea fotograaf mitukümmend klõpsu. Kruusa raamatus on palju luuletusi ja palju suurepäraseid luuletusi. Kavatsen tõlkida mõne neist vene keelde ja tean ette, et ka teises keeles on nad head.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)