Kultuur linna miljöös

Viimasel ajal olen mitu korda täheldanud midagi erilist. Kui hästi sobivad teatud kultuurilised nähtused linna miljöösse. Kolm näidet:

(1) September. Moodsas ja eksootilises Sŏulis, kus eurooplase jaoks on kõik võõras (igasugused tekstid ilma pildita on olematud), oli tore jalutada Joy Divisioni seltsis. Samasugune drive. Eriti hästi sobis "Transmission":

(2) Täna. Novembri külmas Talinnas, kus järsku said oluliseks bussi- ja muud poliitilised rajad, oli nauditav seista ummikus ja kuulata autos Led Zeppelini plaadil lugu nr 4 "No Quarter":

(3) Samuti november, Moskva. Linn on puhas ja ilus. Kõik särab, nagu muinasjutus. Ent metroos sõidavad väsinud inimesed, kelle nägu näitab kõike muud kui rõõmu. Ühel päeval sõitsin lausa viimase metroorongiga ja silmitsesin tukkuvaid kaasreisijaid, peas Kirill Medvedevi luuletus:


***
eile õhtul,
tulles külast tagasi koju,
jäin ma magama, sõitsin mööda oma metroojaamast, vernadski prospektist
ning jõudsin lõppjaama;
seal
äratas mu üles sinises vormis naisterahvas.
ma tulin vagunist välja
ja sõitsin tagasi;
kui ma jõudsin oma jaamani
ja tulin vagunist välja
mõtlesin ma sellest
et oleks huvitav teada saada
kui tihti
see naine
ja teised tema sarnased
peavad
äratama surnuid
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites;
mulle tuli meelde et
ühes luuletuses
nendest
mis ma kirjutasin varem
(muuseas,
varem kirjutasin ma
täiesti teistsuguseid
luuletusi -
keegi võibolla mäletab neid veel;
minu arust oli nende hulgas
mitu kobedat teksti;
nüüd kirjutan ma
täisti teistmoodi;
muuseas, see uus vorm
avanes mulle ühe haiguse tõttu)
niisiis,
ühes vanas luuletuses
täpse,alt selle luuletuse
viimastes ridades
ma kirjutasin surnutest
keda äratavad need vormis naisterahvad
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites:
"kui palju joobnuid vähkreb lämbudes
öise metroo võrkudes"

Korea muljeid

Taasavaldan Eesti Ekspressis ilmunud teksti, siin on rohkem pilte.

Korea elab tulevikus

Igor Kotjuh

Eesti Ekspress

Lõuna-Koreas maksavad korterid lossihinda ja üksildust käiakse leevendamas kirikutes, kirjutab Igor Kotjuh. 

Võõras ei pruugi alati tähendada eksootilist, ent Korea puhul see on nii. Isegi ülimoodsas Sŏulis on raske leida eluvaldkonda, mis sarnaneks Eestiga. Linn kõneleb sinuga unikaalse tähestiku hangul (loodud teadlaste poolt 1443. aastal, 51 märki) abil ning tänavate ja metroojaamade ingliskeelsed viited on kasutusel reeglina vaid kesklinna kandis, mis tähendab, et uudishimulikum võõramaalane peab panustama oma silma- ja kõrvamälule ehk jätma meelde teatud objekti asukoha või pidama meeles teatud aadressi hääldamist korealase esituses, et vajaduse korral seda hiljem kuuldavale tuua. Kuid ka see pole veel garantii. Kohalik rahvas on heatahtlik ja abivalmis, ent saadud infosse tuleb suhtuda mõnevõrra ettevaatlikult ja kriitiliselt.

Põhjuseks on nende kasvatus: korealase jaoks on oluline oma näo säilitamine, mistõttu ta üldjuhul ütleb, kuhu tuleb minna, isegi kui ei tea täpset vastust. Eksimine on Koreas lubatud, ebakindluse üles näitamine paraku mitte.

Riik, mille kultuur on mitme aastatuhande vanune ja mille elanikkond on kasvanud üle 50 miljoni inimeseni, on töötanud välja oma eetikakoodeksi, arusaama õigest ja väärast, heast ja kurjast. Seda on võimalik täheldada juba teel lennujaamast Sŏuli. Selle poolsada kilomeetrit saab läbida bussiga, mille juht kannab lipsuga univormi ja valgeid sõrmikuid ning enne sõidu alustamist tervitab reisijaid sügava kummardusega salongi poole. Neid viisakaid kummardusi talitsetud naeratuse saatel nägin hiljem veelgi: söögikohtades, rongis, kirjanike kongressil. Korea keeles on viis austuseastet, sõnaosakest, mida meie tõlkijad annaksid edasi – ekvivalendi puudumise tõttu – vaid kahe sõnaga, “sina” ja “Teie”.

Mu reisimärkmiku esimesed sissekanded märkavad siiski korealaste avatust uuele, eelkõige tehnikasaavutustele. Niipea kui rahvamass jõuab ooteplatvormilt metroovagunisse, võetakse välja telefonid. Mida kõike nendega tehakse: suhtevõrgustikud, e-mail, chat, muusika, e-raamat, teleuudised, arvutimängud... See kehtib ka vagunisse sattunud sõprade seltskonna ja isegi noorpaari kohta – virtuaalsed suhted on samuti olulised. Vanemad inimesed pole sellega nõus, vähemalt nii näib, sõidavad niisama või loevad tavalist raamatut.

Samuti oli esmalt üllatav näha noori naisi laialdaselt kandmas miniseelikuid ja šortse, mis kontrasteerus nende traditsioonilise seesmise tagasihoidlikkusega üldiselt ja Konfutsiuse õpetusega naiste-meeste osas täpsemalt: mees on taevas, naine on maa; naine peab eluaeg kuuletuma ja sõltuma – vanematest, mehest, pojast. Ent sellise riietusstiiliga ei taheta rõhutada naiselikkust (ja hoopiski mitte seksuaalsust), need garderoobiesemed on sooja ilmaga mugavad ja head. Septembri keskmine temperatuur Koreas oli ligi +28 ˚C.

Siiski teeksin siinjuures poolihääli komplimendi korea naistele. Nad on ilusad kogu oma vaguruses. Need, kellel on ümar nägu ja kumerad sääred, astuvad mõõdetud sammul, aeglaselt, justkui nautides iga liigutust, nad meenutavad suurepärast kohevat kassi. Ovaalne nägu jälle teeb suuremaks silmad, selliste naiste sääred ja reied on nii peenikesed ja küünarnukid-põlved nii teravad, et see võimaldab võrrelda neid väleda rohutirtsuga.

Kirjutan poeetiliselt korea naistest, kuna mehed on siin riigis niigi au sees. Kuidas teisiti seletada uut skulptuuri Sŏuli bussijaama lähedal, vast avatud kaubanduskeskuse ees? Me näeme justkui seriaali “Seks ja linn” kangelast. Sihvakas figuur, energiline kõnnak, käte otsas moemajade logodega paberkotid, kuid... Elunautija rollis pole kujutatud mitte keskeakriisist üle saanud naine, vaid hoopis edukas mees, viigipükstes kontoritöötaja.

Üldiselt ilusaid inimesi, nii nagu näeb ilu eurooplane, on Koreas suhteliselt palju. Traditsiooniline riisil ja aedviljadel põhinev köök, mereandide ning linnu- ja loomaliha võrdne väärtustamine, vürtside tarvitamine ning oma keha ja tervise eest hoolitsemist lubav hea elujärg laseb saavutada ja kaua säilitada head füüsilist vormi. Tüsedad inimesed on siin pigem erand. Sageli näevad viiekümnendates aastates mehed ja naised tegelikult nooremana välja. Naised pöörduvad ilukirurgia poole, et korrigeerida oma büsti või huuli.

Söögist tuleb rääkida eraldi. Kohe tuleb mainida, et see on kättesaadav igaühele. See on odav, kvaliteetne ja lähedal. Söömine on midagi praktilist, mis peab saama kiiresti lahendatud. Igal sammul on suured ja väiksed söögikohad, samuti toidupoed (kus saab valmistada endale iseseisvalt kohvi või ülimenukaid kiirnuudleid ramen), millest arvestatav osa töötab 24 tundi päevas. Nii et näljahäda leevendamine on siin n-ö ühe minuti küsimus: tuleb vaid astuda tänavale.

Giidi selgituste kohaselt ei teinud linnugripp H5N1 korealastele liiga kahel põhjusel: kimchi ja söögipulgad. Praeguseks oleme Eestis tuttavad mõlemaga, kuid ikkagi: bukett, mille koostisosadeks on hapendatud hiina kapsas, valge redis, kress, roheline sibul, küüslauk, sinepilehed ja tšillipulber. Korealased panevad alati põhiroa ja rohkete suupistete kõrvale väikse taldriku kimchi’ga.

Söögipulgad on ühekordselt kasutatavad, mistõttu nendel asuvad nähtamatud pahalased ei levinud sealt edasi.

Korea toidupoes ei müüda hapukoort, keefirit ega musta leiba. Minu teine võõrustaja, Kasahstanist pärit korealane, teadis siiski Sŏulis kohta, kus müüakse Taani päritolu (sic!) hapukoort, 970grammine purk maksis kõigest 5 eurot, oli hea paksusega ja väga maitsev.

Lisan siia veel ühe tähelepaneku, mis on seotud korealaste toitumisharjumustega: uurides ümbrust, kui sõitsin rongiga läbi kogu riigi, et jõuda lõunaosas asuvasse Busani, ei näinud ma tee ääres ühtegi looma, olid vaid riisipõllud, linnad ja mäed. Korea on haruldane riik maailmas, kuna umbes 70% selle pindalast on kaetud mägedega. Et põllumaad on vähe ja rahvastiku tihedus suur, pidid võimud igalt hektarilt saama maksimaalset kasu ehk mõtlema kalorites. See ongi põhjus, miks 80% põllumajandusest tegeleb riisikasvatusega: võrreldes loomakasvatusega on kasu kalorites ühe hektari pealt 10–15 korda suurem. Rongisõit oli elamus ka seepärast, et see raudtee on üks kiiremaid maailmas: 420 kilomeetrit läbiti kõigest 2,5 tunniga.

Tasase maa nappus mõjutab omakorda kinnisvaraturgu. Siin ehitatakse pidevalt uusi kortermaju pisikeste korteritega, mistõttu need paneelmajad on üsna kitsad. Ja kallid. Korealased ise ütlevad, et mõnigi loss Euroopas on Sŏuli korterist odavam. Näiteks 43 m² korter, kesklinnast parajal kaugusel, maksab 600 000 eurot. Korteri üürimine on rahaliselt veidi kergem ettevõtmine, kuid ikkagi: 30 m² kortertuba Sŏuli lähistel maksab 500–600 eurot kuus, Tallinnas oleks selle raha eest võimalik üürida avar maja saunaga. Kinnisvara on kallis, kuna – nagu on lihtne ära arvata – see on sõltuvuses maa hinnast: 90% korteri hinnast moodustab maa maksumus. Ja rohelust ei ole tänavatel kuigi palju, kui tegemist pole pargiga.

Võib kujutada ette minu imestust, kui ülalmainitud võõrustaja pani mind magama põrandale. Üks tekk keha alla, teine peale – ja voodi valmis. Hommikul rulliti see “voodi” kokku ja tõsteti nurka.

Teisest nurgast võttis ta väikse laua kokkupandavate lühikeste jalgadega – see madal laud, justkui mänguasi, oli meie söögilaud, ja põrand transformeerus madratsist tooliks. Istuda tuli linoleumile asetatud padjakesel, mistõttu me põlved sööstsid eri suundades üles.

Ütlen ausalt, alguses arvasin – õnneks endamisi! –, et see on n-ö tüüpiline poissmehe elamine. Ning alles hiljem sain teada, et nii näeb välja traditsiooniline korea kodu.

Korea ühiskond austab oma ajalugu, ent on avatud alternatiividele, püüdes neid mõtestada ja viia kokku kohaliku eluga. Konfutsianism, budism ja kristlus moodustavad omapärase sümbioosi, kujundades korealaste mõttemaailma, moraalseid norme ja käitumismalle. Koreas on kuritegevus praktiliselt olematu, mistõttu inimesed võivad viibida väljas kus tahes ja mis tahes ajal. Sŏuli äärelinnas võib hämaruse saabudes silmata ebatavalist illuminatsiooni: neooniga valgustatud ristid. Magalarajoonides on neid kuni kümme tükki pooleruutkilomeetrise ala kohta, tähistamaks erinevaid protestantlikke kirikuid. Vastavad saalid asuvad sageli suuremas hoones, jagades seda igasuguste äridega: kinnisvarabürood (neid on siin enam kui palju), söögikohad, karaoke, arvutimängud jne.

Umbes pooled korealased on mõne religiooni pooldajad, nendest veidi enam kui pooled on kristlased ja veidi vähem kui pooled on budistid. Korealaste jaoks on oluline suhtlemine ja just seda otsitakse ka kirikus. Koduperenaised saavad seal leevendust üksindusele, samal ajal kui mehed on hiliste õhtutundideni tööl. Kas selline võib välja näha kunagine postpostindustriaalne ühiskond?

Üks koht, kus Korea minevik ja tulevik kokku saavad, on kindlasti tänapäeva kunst. Külastasin galeriisid Sŏuli kunstitänaval ning sattusin noore naiskunstniku Choi Ji Youngi esimese isikunäituse “The Story of Lights in Nature” avamisele, mis toimus Gana Art Space’i ruumides. Veinid ja juust, nagu ikka. Kuid üks detail oli teist moodi: avamine ei olnud rõõmus sündmus. Noore autori professorist juhendaja rääkis tõsise näoga, külalised olid samuti vaiksed ja kunstnik ise oli kõige rangema olekuga. Neid on õpetatud, et rõõmu väljanäitamine avalikus kohas pole sünnis, tuleb olla tagasihoidlik.

Või teemade valik, seegi on eriline. Rahvuslik nüüdiskunsti muuseum. Hoovis võtab meid vastu suur plekist inimese skulptuur, taustaks rohelised mäenõlvad ja kosk. Hoones on kesksel kohal sadadest teleritest ehitatud Paabeli torn, iga teler näitab oma filmi, jalamil silt “Sponsored by Samsung Electronics”. Seintel on Korea tänapäeva kunstnike loodusmaalid või sõjapanoraamid. Panustatud on pigem tehnikale kui ideele või kontseptsioonile. Kõige sotsiaalselt teravam teos pärineb samal ajal toimuvalt aastanäituselt. Postamendil lamab inimesesuurune jänes. Korea- ja ingliskeelne tekst teatab järgmist: “Kostüümi sees on Põhja-Koreast põgenenud üliõpilane, kes teenib niimoodi elatist. Palun ärge puudutage teda, et ta saaks häireteta jätkata oma tööd.”

Igor Kotjuh käis Koreas seoses septembri keskpaigas toimunud kirjanike üleilmse PEN-kongressiga, mida peeti riigi iidses pealinnas Gyeongjus, kus mägedest ümbritsetult elab praegu vähem kui 300 000 inimest.

Allikas

Claude ­Simon, Flandria tee

Arvustus tõlkeraamatule, mis hiljem pälvis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia.

Silmapaistev saavutus

Igor Kotjuh

Postimees 10.03.2012

Claude ­Simon
«Flandria tee»
Tõlkija ­Leena ­Tomasberg
Eesti Raamat, 205 lk

Kulka nominentide sekka jõudnud võõrkeelest eesti keelde tõlgitud raamat vastab reeglina kolmele kriteeriumile. Originaalil on tõestatud kultuuriline väärtus, originaalil on keeruline teksti­struktuur, tõlge näitab korraga originaali olulisust ning võimalikkust eestikeelses kultuuriruumis.
Kõik need punktid sobivad hästi Claude Simoni romaani «Flandria tee» (1960) eestikeelsele tõlkele. Miks?

Punkt 1. Tegemist on prantsuse «uusromaani» ühe esindusteosega, mis tähendab, et see raamat aitab eestikeelsel lugejal mõista kunagise kirjandusnähtuse tuuma ning märgata selle kajastusi tänapäeva Euroopa proosas.

Punkt 2. Claude Simoni tekst pole kergete killast. Selle eripäraks on ülipikad lõigud, kohati taotluslik punktuatsiooni vältimine ja sulgude ohter kasutamine. Säärase tekstiga saab hakkama vaid eriti nõudlik lugeja ehk vähesed. Kui 1985. aastal sai Simonist Nobeli preemia laureaat, kommenteeris ta seda irooniliselt järgmiselt: «Prantsusmaa reageerib sellele kui rahvustragöödiale.»

Punkt 3. Eestikeelne tõlge mõjub usutavalt ja loomulikuna. Seda polnud sugugi lihtne saavutada, kuna prantsuse keel ja eesti keel pole teatavasti sugulaskeeled. Ja seda enam, et originaali keel oli midagi muud kui n-ö tavaline prantsuse keel. Mälufragmentidest koosnev sõjalugu on uppunud keele sisse, tänu millele tuleb hoolikalt tähele panna, kes on järgmise fraasi ütleja ja mis ajal teatud sündmus aset leiab. Keel on «Flandria tee» veel üks oluline kangelane ja tõlkija Leena Tomasberg on sellest vägagi teadlik – seda on tajuda tõlkes ja ka suurepärases saatesõnas.

Toodud argumendid võimaldavad arvata, et Claude Simoni eesti keelde tõlgitud «Flandria tee» ei tohi jääda teiste mulluste raamatute varju. See on meie tõlkekirjanduse silmapaistev saavutus, mis lubab unistada suurelt.

Allikas

Grigori Oster

Taasavaldan artikli suurepärasest lastekirjanikust Grigori Osterist, mis oli ilmunud PMi tasulises versioonis.

Legend olude sunnil

14.05.2012 00:00

Igor Kotjuh, luuletaja

Grigori Osteri esinemine laste ees on hoolikalt läbi mõeldud. Rääkida tuleb valju häälega, et kõik kuuleksid. Selga tuleb panna suure loomapildiga särk, et oleks lust vaadata. Ninal olgu vahvad prillid, mis käivad ninakohal magnetiga lahti-kinni, et oleks, millega üllatada. Nii oli eelmisel nädalal kirjandusfestivalil Prima Vista ning küllap on nõnda ka nädala alguses Tallinnas.

Meie vestlus võib samuti vihjata Osteri asjalikkusele, kuna see algab tubli kümme minutit plaanitust varem, et kirjanik saaks kohaneda usutleja vestlusstiiliga. Midagi pole parata: absurdsete luuletuste autor eelistab reaalses elus korda.

Võib-olla tänu sellele omadusele õnnestus tal saada nüüdisaja vene lastekirjanduse valitsejaks, kahasse Potsataja looja Eduard Uspenskiga. Selles gigantide heitluses on kümme aastat noorema Osteri positsioon isegi etem, kuna ta oskas kõnetada ka perestroikajärgseid lapsi. Mõnigi tänapäeva lugeja paneb imeks, et kunagisel animasarjal «38 papagoid» ja moodsal raamatusarjal  «Kahjulikud nõuanded» on sama autor.

Lastekirjanikuks olude sunnil

Tulevane lastekirjanik sündis 1947. aastal Odessas. Musta mere soe päike ja raamatud täitsid kogu tema lapsepõlve. Teisme­iga möödus sulaajal ning Oster tunnistab, et 1960. aastatel ilmunud ilukirjandus – näiteks Strugatskite ja Solženitsõni romaanid – vormis tema isiksust ja pani mõtlema, et ka temast võib saada kirjanik. 16-astaselt hakkas ta kirjutama luulet. Kuid sama kümnendi lõpus oli selge, et see ei saa kesta kaua, sest järsku keelati kõik ära. Sel ajal tuli ta kroonust ja asus elama Moskvasse.

«Mõistsin, et enam polnud võimalik teenida elatist kirjandusteoste kirjutamisega. Samas ei osanud ma teha midagi muud, seepärast otsustasin õppida kirjutamist lastele. Teisedki andekad inimesed tulid tollal lastekirjanduse ja tõlketöö juurde, mis tõstis nende alade kvaliteedi ülikõrgele.»

Osteri esimesed katsetused lastekirjanduses olid seotud foneetilise luulega: ta kasutas häälikuid, mis kannavad endas teatud informatsiooni. See pakkus talle nii palju intellektuaalset naudingut, et ta oli valmis sõitma Tartusse, näitamaks oma tööd Lotmanile. See aga jäigi unistuseks.

Lastekirjanik sai Osterist niisiis olude sunnil. «Normaalne ja loomulik olukord literaadi jaoks on kui ta saab vabalt ennast väljendada. Noor täiskasvanu kirjutab eakaaslastele või temast vanematele inimestele, kelle arvamusest ta hoolib. Kirjutamine lastele nõuab aga moonutatud mõttelaadi, mis pole loomulik. Teine asi, kui sellega tegelevad isad, veel parem vanaisad, kes oskavad panna tähele lapse hingemaailma.»

Nõukogude venekeelsele lastekirjandusele oli omane didaktiline toon, mida me Osteri raamatutes ei leia. Kas see  «teistmoodi kirjutamine» oli kirjaniku vastus rõhuvale süsteemile? «Mina ei kirjutanud teistmoodi, hoopis teised kirjutasid teisiti,» pareerib Oster.

Sõna sõna järel hakkab tööle mehe analüütiline aju, mille võimsust olen varemgi imetlenud tema teleesinemiste kaudu. Põnevad retoorilised käigud, küsimuste täpsustamine, ootamatud argumendid, ahhetama panev selgus ja loogilisus.

  «Ma pole kunagi püstitanud oma ülesandeks moraliseerimist. Olen püstitanud oma ülesandeks isiksuse arengu. Mulle meeldiks teha nõnda, et kasvaval lapsel oleks huvitav olla iseendaga koos. Ma arvan, kui inimesel on huvitav ja hea iseendaga koos olla, siis on tal huvitav ja hea ka teistega. Siis ei näita ta üles liigset agressiooni, ei taha teisele haiget teha. See kehtib ka täiskasvanute puhul, sest nende sees elab laps.»

Küsin provotseerivalt, kas on üldse olemas sõnakuulelikke lapsi. «Ikka on, kuid sõnakuulelik laps pole mingi staatiline olek. Isegi täiskasvanud  muutuvad iga päev, näiteks sõltuvalt tujust. Lapsed saavad olla kuulekad, kui neid selleks sunnitakse. Inimese normaalne seisund on liikumine mitte-sõnakuulelikkusest kuulekuse juurde ja vastupidi. Tasakaalu säilitamiseks tuleb balansseerida – pole ju ilma põhjuseta nii, et kõige tugevamad majad on sellised, mis seisavad paindlikul vundamendil,» arutleb viie lapse isa Oster.

Rahvustemperamendi määraja

Ütlen Osterile, et tema animasarja  «38 papagoid» stsenaarium on otsekui lastepsühholoogi ABC. Ta muigab ja ütleb, et papagoi, elevant, boa ja pärdik olid valitud seetõttu, et vene kirjandus pole nendega varem tegelenud. Kirjanik märgib, et need faunaliigid osutusid tagantjärele temast targemaks, kuna nende abil on võimalik seletada igasuguseid nähtusi. Nendes võib näha nelja temperamenditüüpi või kirjeldada teatud rahvuste eripära.

«Kui rääkida eestlastest – nendest, keda tunnen isiklikult –, siis nad on lähemal elevandile ja boale. Kui rääkida papagoi ja pärdiku iseloomuomadustest, siis neid on minu arvates eestlastes oluliselt vähem. See on see, mis paistab mulle kui kõrvaltvaatajale, kuigi eestlased ise võivad öelda, et nende seas on kõige rohkem just papagoisid ja pärdikuid.»

Millele Grigori Oster ei oska leida kindlat seletust, on tema raamatute tiraažide erinevus Venemaal ja välisriikides. Venemaal müüdi isegi majanduskriisi ajal 300 000 – 400 000 Osteri raamatut aastas, välismaal on tema tõlkeraamatu kogutiraaž parimal juhul mõni tuhat.

«Mind on lihtsalt väga raske tõlkida. Mängin palju keelega ja vene laste mentaliteetidega, mistõttu tõlketeosel õnnestub väga harva kutsuda muukeelsetes lastes esile samasugust reaktsiooni, nagu kutsub esile originaaltekst.»

Äsja eesti keeles ilmunud raamatut  «Muinasjutt pisiasjadega» peab Oster oma kõigi aegade parimaks teoseks. «Tahan väga, et see raamat eesti lastele nalja valmistaks,» resümeerib ta lootusrikkalt.

Allikas

3 raamatut: Peter Handke, Karl Martin Sinijärv, Suur Tõll

Käesoleval aastal kirjutasin Eesti Ekspressile kolmest väga erinevast raamatust: Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“, Karl Martin Sinijärv "Sureliku muuga", Rein Raamat "Большой Тылль". Miks just nendest?

Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“ oli kui sõõm värsket õhku, kuna mulle meeldivad mõtisklused kirjanduse köögipoolsest. Selle raamatu lugemine oli elamuseks ka seetõttu, et seda pole tõlgitud vene keelde. Selles on midagi erilist: avastada maailmakirjandust eesti keele kaudu.

Karl Martin Sinijärv "Sureliku muuga" on luulekogu üdiklubi luuletustega, mis justkui peaksid olema päevakajalised, ent pealmise kihi all sisaldavad ka muid tähendusi. Tasus anda välja eraldi raamatuna! Kuna tegemist oli spetsiifilise kirjandusega, üritasin kirjutada ebatavalisel moel, eripärase sõnavara ja huumoriga.

Raamatust "Большой Тылль" kirjutasin rubriiki "Veider raamat". See oli ammune tellimus, mille täitmiseks oli raske leida aega. Samas loobuda ei tahtnud ja nii sai sellest artiklist minu esimene lennukis kirjutatud lugu. See juhtus teel Koreasse, kuskil Krasnojarski ja Irkutski kohal. Lugu jõudis ilmuda enne, kui tulin Eestisse tagasi ning sai hea vastukaja osaliseks. Tuttavad raamatukunstnikud tõstsid esile, et arvustajad ei kirjuta kuigi sageli illustratsioonidest. See pani mind imestama, kuna mulle tundus, et olen kirjutanud eelkõige raamatust endast. Selline veider lugu.


***
Eesti Ekspress (2012) 19. juuli, lk. 35

Igor Kotjuh. Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“
Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 18/2012. 51 lk.

Austria kirjandusklassik Peter Handke (1942) on siinmail tuntud tegelane. 1970. aastal ilmus Rita Tasa tõlkes ta näidend „Kaspar“ ning 1981. aastal Mati Sirkeli eestindatud lühiromaan „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine“. Kuid Handket teatakse ka stsenaristina, seda tänu koostööle režissööri Wim Wendersiga. Nende koostöö tuntuim näide on ehk 1987. aasta film „Taevas Berliini kohal“.
2006. aastal jõudis Handke nimi maailmameediasse, kui mees osales Serbia endise presidendi, sõjakurjategijana kohtu alla antud Slobodan Miloševići matustel. Handke tegi seda veendumusest, et „Sl. M. polnud mingi „diktaator““. Selle tagajärjel oli ta sunnitud loobuma 63 000 dollari suurusest Heinrich Heine preemiast ning prantsuse rahvusteater Comédie-Française katkestas ta näidendi lavale toomise.
Kirjanikuna käitub Handke hoopis rahulikumalt. Lugeja ei leia ta raamatutes skandaali ega provokatsiooni. Võib öelda, et Handke on ratsionaalne autor. Kõigepealt saab lause valmis kirjaniku peas, seejärel paberil, mitte vastupidi. Seda on tunda ka „Kirjaniku õhtupoolikus“, mis vaatleb üksikasjalikult ainsa tegelase, anonüümse kirjaniku identiteeti.
See on meeldivalt igav tekst, mis balansseerib intellektuaalse ja poeetilise vahel: „Sellest ajast peale, kui kirjanik kord peaaegu aasta otsa oli elanud ettekujutuses, et ta on keele kaotanud, oli iga lause, mille ta kirja pani ja mille puhul ta lisaks ka jätkamise võimalust tajus, tema jaoks sündmuseks saanud.“ (lk 7)
„Kirjaniku õhtupoolik“ on siis ühe kirjutava inimese püüd määratleda ennast kirjutava inimesena, isegi kui see inimene vahel ei kirjuta. Sisekaemused ja ümbritseva maailma jälgimine kuuluvad samuti kirjaniku töö juurde, on Handke veendunud. Sellega võib nõustuda, kui tegemist on nn „ausa“ kirjanikuga, kes ei stimuleeri ennast loomingulisteks kangelastegudeks igasuguste narkootikumide abil (armumised, alkohol) ega simuleeri loomingut (kirjutamine kirjutamise pärast, grafomaania). Handke loodud kirjaniku tegelaskuju oskab kannatada vaesel ajal ja teha valikuid õndsal ajal.

***

Eesti Ekspress (2012) 13. sept., lk. 41

Igor Kotjuh. Veider raamat: “Большой Тылль”

Alguses oli animafilm. Ei, vale. Alguses oli suuline rahvapärimus. Siis oli rahvapärimuse järgi kirja pandud lugu. Siis alles veider multikas ning multika järel raamat. Multikas ilmus helesinistele ekraanidele 1980. aastal, raamat tuli välja 1982. aastal. Seda kõike tehti Suure Tõllu pärast.

Mina, kes ma olin raamatu ilmumise ajal lasteaialaps, puutusin kokku väljaande venekeelse versiooniga. Ja “Большой Тылль” oli sama võimas kui originaal. Mis kole lugu! Mis koledad pildid! Vaatamata tagasihoidlikule mahule – raamatus oli 26 lehekülge – oli lugemismulje monumentaalne. See oli Arraku puhas võit.

Jah, vihiku pildid prevaleerisid tugevasti Rein Raamatu teksti üle. Seda nii sisuliselt kui küljenduslikult – trükisõnale oli jäetud mõni rida lehekülje alumises servas. Raamatut sirvides tundus, et tekst polegi oluline – pildid suutsid luua narratiivi iseseisvalt.

Väikelaps ei teadnud muidugi, milleks oli vaja moondunud koljuga mäesuurusi inimolendeid. Vanapaganat, kahe pupilliga vasakus silmas. Lendavaid jäsemeid. Hiljem nähtud gorilla või King Kong polnud Suure Tõllu kõrval enam kuigi eksootilised ega hirmuäratavad.

Kas Suure Tõllu müüt rekonstrueeris iidset lugu kurjadest hiiglastest, kas multikas ja raamat vihjasid eesti rahva vabadusihale ja -võitlusele – sulaaeg oli ju tolleks ajaks ümber saanud – hoovis sellest ei räägitud. Küll aga sai Suurest Tõllust 1970ndatel sündinud põnnide lapsepõlve üks ühisnimetajaid. Legendaarne õudusunenäokangelane. Selline võiks olla ta koht tänapäeval, raamatupoes ja lennujaamas. Nagu norrakate trollid või soomlaste muumid.

Kuid… isegi kui see oleks nii, saavad mu enda lapsed teha “Suure Tõlluga” tutvust kunagi koolis, mitte varem. Et ta ei seostuks neil pelgalt õudusunenägudega, vaid et nad näeksid selle tegelaskuju veidras kujutamisviisis üht eesti kunsti õnnestunud näidet.

***

Eesti Ekspress (2012) 20. sept., lk. 45

Igor Kotjuh. Elementaarselt geniaalne

Nädala raamat: Karl Martin Sinijärv “Sureliku muuga”, Näo Kirik, 2012. 94 lk.

Eks on nii, et igal asjal on algus, kaasa arvatud sellel tagasihoidlikul tekstikesel, kuigi vahel meeldiks mõelda hoopis vastupidist. No näiteks: austet autori X puhul laskus hää publiku pääle selline meistriteos, mis lämmatas oma võimsa teostusega ja mille alg- ja lõpposa asuvad teineteisest nii kaugel, et need pole hoomatavad ega käega katsutavad.
Isand Sinijärve vastne luulekogu “Sureliku muuga” on küll üllatusi täis, ta peadpööritavast sõnakasutusest võib jääda purjugi, ent see seletab lugejale ka midagi konkreetset. Juba autori saatesõnast tuleb välja, et säärast päälkirja pidi kandma armastatud poeedi Jürgen Rooste värsikogu, kes on teadagi suur Underi raamatunimede austaja. Ent teadmata põhjusel ei meeldinud Roostele vanema sõbra väljamõeldud päälkiri ja nii pidi KMS kasutama seda ise. Milline õnnelik paratamatus! Aga sellest veidi hiljem.
Tollessamas kaassõnas hoiatab KMS, et “Sureliku muuga” sisaldab ajaluulet, mida oli kasutet ka üdiklubi külaliste hirmutamiseks – küll on kahju, et sellist šokišotti ei pakuta Harju keskmises baaris. Tulemus on mõneti paradoksaalne: päevakajalised luuletused kõlavad igavikuliselt. Ühtedel on aforismi potentsiaali, teistes on peidus väike mõistujutt ja kolmandad on vastupandamatult ilusad. Siin on võimalik tabada sedasorti geniaalsust, mis pidavat olema elementaarne. Selge sõna võlu. “Me kunstiloos on lehekülgi sünki / ja meie teadmistes on leigeid lünki. // Kust saada leeklamp, millega ta läita / ja kuidas tühjus täiusega täita?” (lk 37).
Veel jääb selles raamatus silma teatud sõnade tihe kasutamine, eelkõige käib see “kultuuri” kohta, mida leiab tõeliselt palju. Varem oli kultuur KMSi luules pigem tajutav, pesitses ridade vahel. Peab aga tõdema, et kultuuri kultuuriks nimetamine ei võtnud KMSi luules kultuuri vähemaks. Hoopis konkreetsemaks läks, tõsiseks, mehiseks. Sama võib möönda kasutatavate asesõnade kohta – nii palju “me’d” pole KMSi poeetilises loomingus varem olnud. Seegi näitab julgust mõelda laiemale lugejale, mis on igati õigustatud – kõrges loomevormis autor loodab ikka, et tema hääl oleks kuuldav.
Ja nüüd jõuame alguse juurde. “Kes mõtleb välja masina, mis mõtleb välja masina / mis mõtleb välja masina, mis mõtleb miskist muust / ja elust mõtleb kaa ja sellest luuletaja asjast” (lk 82). Nendest ridadest, nagu ka raamatu nimest, kumab välja Viidingu-Üdi intensiivne, mänguline ja mõtlik valgus – mõtles temagi elule ja millelegi muule. Nii võib Underi ja Rooste kiuste ja kaudu tabada praeguse Sinijärve poeetika lähtetalasid. Ta luulenaljadel on oma mõte.

3 luuletust

Vikerkaares nr 9/2012 ilmunud luuletused.


***
„Et olla õnnelik, on inimesel vaja kas või tund päevas, kas või kümme minutit eksisteerida masinlikult“. (Nabokov)


ma tundsin üht poeeti
uhkete juustega
need kasvasid raevukalt
ta kaunis peas
oivaline pahmakas
hõbedased kiharad
ta elas lätis
ja tal oli suur perekond

ma tundsin teist poeeti
täidlaste huultega
kui ta muigutas suud
lõi õitsele roosinupp
mõnusad padjakesed
loodud suudluste tarvis
ta elas tallinnas
ja vandus jubedasti

ma tundsin veel üht poeeti
pikkade jalgadega
need olid nagu sirkel
kitsastes mustades pükstes
kui ta võttis istet
sööstsid põlved üles
ta elas tallinnas
ja oli melomaan

ma tundsin ka poeeti
kel oli veetlev ninake
kõik prillid sobisid
selle püramiidikesega
kui ta nuusutas toitu
muutus see maitsvamaks
ta elas tallinnas
ja leiutas igasugu sõnu

samuti tundsin poeeti
kes oli laitmatu rühiga
tema tikksirge selg
oleks kõlvanud vaaderpassiks
ja ta liikus nõnda kergelt
nagu lendleks liblikas
ta elas tartus
ja oli vaimustuses teatrist

ma tundsin neid juukseid
huuli jalgu nina ja rühti
need võisid jutustada naisest
nagu teda näeb mees
naise ohvritest
armastatud mehe pärast
see naine elas kõikjal
ja kõneles luule nimel

tlk Katrin Väli

***

metafüüsika algab reedel

kui lapsepõlvesõbratar

saadab sind Kiiev-Simferoopoli rongile

annab perroonil õrnalt põsele musi

sina sõidad kirjandusfestivalile

laual kilisevad

külmast higistavad pudelid

naine kupees sõidab tütar Marina juurde

küsib: kuidas teil seal Eestis läheb

venelastele liiga ei tehta?

ei ütlen mina

ja mõtlen oma kotti peidetud 

iPadi peale

ei tehta liiga

venelased panid juba suvel

kõik Eesti hotellid jõuluks kinni

naine istub alumisel istmel ja esitab aina uusi küsimusi

iPad tema all tahab saada uusi luuletusi

kes ma olen?

trubaduur, kes tunneb kunstist rõõmu

otsib kohtumisi uute laulude, nägude ja tänavatega

Eestis ootavad mind naine ja lapsed

(lugejatele meeldivad vihjed autori eluloole)

merevaatega korter

(ma armastan rohkem järvi, aga see pole oluline)

ja lõputu sukeldumine iseendasse

Eesti, Eesti...

uhke kõnnakuga tütarlaps

vaatab kord Läände, kord Põhja

ent oskab ka häält tõsta

"tuleb välja, et oled oma nii siin kui seal?"

märgib naine kupees

noogutan vastuseks

mulle meeldib igal pool välismaalane olla

metafüüsika algab reedel

kui päev jõuab õhtusse

koridoris käib vagunisaatja

hallide karvadega kaetud rind paljastatud

ja tema kaunitarist kolleeg

kes avab teelusikaga õllepudelit

kõrvitsast saab tõld

Kaurismäki otsib Prantsusmaalt Soomet

Allen leiab Pariisist New Yorgi

restoranvagun kihutab keskööle vastu

sa sõidad vallutama Krimmi

justkui eesti luuletaja

ehkki kirjutad vene keeles

justkui vene luuletaja

ehkki ei kirjuta riimis

sôidad jänest vagunisaatjate kupees

telefonile tuleb ukraina reklaam:

ole mõnus

vajuta ok

ja loe anekdoote

tlk Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh

***

ükskord kui kõik on surnud

kõik kel on olnud meiega vahetu suhe

kõigepealt meie vanemad

(vanaemasid-vanaisasid juba enam pole)

pärast me ise ja meie õed-vennad

pärast meie lapsed

meie palavalt armastatud lapsed

pärast lapselapsed

(neist on praegu veel vara rääkida)

läheb umbes sada aastat

kui pole enam kedagi kes on meid isiklikult tundnud

meie osalust maapealsetes asjades

meenutavad üksnes kaudsed märgid

koltunud fotod

lõhnaõli aroomi kaotanud riided

failid iidvanal kettal

kapsastunud luulekogu minu nimega kaanel

me saame sugupuu oksaks 

elanud majandussurutise aegadel

kui USAs valitses esimene mustanahaline president

kui täiel määral avaldus Messi geenius 

mälestus meist vajub unustusse

mitte keegi ei saa teada kuidas me teineteist armastasime

kuidas kandsime läbi katsumuste oma abielu

salajasi sõnu mida me teineteisele sosistasime

kui me sureme

mis saab siis meie armastusest?

mis saab sinu valgusest

mis juhatab mind võõra linna tänavail?

mis saab minu näost

mille sina tunned teiste hulgast ära?

saja aasta pärast ilmuvad uued poliitilised liidrid ja parteid

uued populaarsed artistid ja bändid

uued tänavad ja linnad

uued armunud

saja aasta pärast

armastame meie teineteist

nagu tänagi

kohamälu

tundeenergia

ühendavad

meie nähtamatud piirjooned

tlk Katrin Väli

Eskapismist

Hiljuti tegin avastuse, et ma pole ulme austaja. Sellele viitavad mu lugemisharjumused - loen nn tavalist luulet või romaani, aga mitte ulmet. Võib-olla seetõttu, et näen ulmes eskapismi, sellal kui mulle meeldiks mõelda, et eelistan seista silmitsi reaalsusega. Kuidagi kahju on jagada oma aega väljamôeldud maailmaga kui olemasolev pole veel põhjalikult kirjeldatud. Nii mõtlen ma sageli, kui puutun kokku ulmeraamatutega.

Viimati juhtus see möödunud nädalal, kui lektor rääkis meie raamatukogus ulmekirjandusest pôhikooli õpilastele. Kuid seekord läksin ma oma mõttega edasi, eelkõige soovist kaitsta ulmet. Kui olla aus, ka nn tavaline kirjandus on eskapism! Ja ajalugu on eskapism! Ja semiootika on eskapism! Ja lastekirjandus samuti!

Tegelikult on raske leida ala, mis poleks eskapism. Tundub, et eskapism on üleüldse inimese elu lahutamatu osa. Ma ei tea, kas on olemas sellised mõisted nagu "varjatud eskapism" või "latentne eskapism", kuid neid võib vabalt kasutada.

Eskapism on pidevalt meie tegemiste-toimingute juures. Sest kui me oleme hõivatud millegagi, samal ajal me pole hõivatud millelegi muuga, teise alaga, olles sellest justkui põgenenud. Sageli me isegi ei teadvusta, millest me loobume, ehk mis on see teine ala.

On ju küllalt näiteid, kui inimene katkestas sportlasekarjääri ja temast sai kirjanik. Eestiski on selline. Või luuletajast saab dramaturg. Või muusikust kunstnik. Jne jne.

Eskapism saadab meid päevast päeva, tahame me seda vôi mitte.

Natuke kurb on tôdeda, et vähesed meist suudavad teostada ennast ka mõnel teisel alal, ajades eluaeg sama rida. Mõnel ei ole sedagi, kui tal puudub teadmine milleks ta võimeline on.

Olgu siis meile kõigile väikseks lohutuseks see võimalus-mõte ise: iga meie tehtud töö taga on peidus mingi teine töö, mis jäi tegemata; see fakt ise annab mõista, et oleme võimelised teostama ennast rohkem kui ühel alal. Oleme võimelised. Kas ka ootame seda võimalust?

Kirjanik, lugeja ja avameelsus

Kirjutamine on teraapia, mistõttu nii mõnigi autor on kirjutanud avameelse raamatu oma elust. Et rääkida ennast tühjaks või nii. Vabaneda ebameeldivate kogemuste-tunnete ballastist. Lugeja loeb ja imestab: poleks oodanud, et X koges kunagi midagi sarnast. Ja mida ütleb autor? Meedias räägib ta, et see on ilukirjandus, ehk ei tasu mõelda mina-tegelasest kui autorist. See polevat korrektne. Sõpradele ütleb ta, et on väga mures kirjutatu pärast – see on ikka väga karm värk, kui toodad teksti oma elu pikantsematest seikadest. Ja otsib toetust. Ja arusaamist. Ja mõistmist. Ja miks mitte, ka õigustamist. Inimlik käitumine nii lugeja kui autori poolt.

Tõepoolest oleks hea, kui lugeja oskaks teha vahet ilukirjandusliku teksti ja dokumentaalproosa vahel. Ja autori ausus väärib sõprade toetust. Aga raamat ise? See on kõige põnevam ja vastuolulisem küsimus. Kui loeme sellist raamatut vaid ilukirjandusliku teosena, mõjub see enam-vähem muinasjutuna – mis viga on kannatada väljamõeldud karakteritel? Et tekst avaldaks suuremat mõju on tarvis lisada rohkem vürtsi, kuid siis kannatab autor, kuna ilmsed liialdused pole kooskõlas tema algse plaaniga rääkida südamest kõik ära, nagu see tegelikult oli. Muidu teraapiast pole mõtet.

Kui loed taolist teksti töötab paralleelselt kaks lugemismudelit: „ma ei suhtu sellesse tõsiselt“ ja empaatia autori vastu.