четверг, 19 июля 2012 г.

Kirjanik, lugeja ja avameelsus


Kirjutamine on teraapia, mistõttu nii mõnigi autor on kirjutanud avameelse raamatu oma elust. Et rääkida ennast tühjaks või nii. Vabaneda ebameeldivate kogemuste-tunnete ballastist. Lugeja loeb ja imestab: poleks oodanud, et X koges kunagi midagi sarnast. Ja mida ütleb autor? Meedias räägib ta, et see on ilukirjandus, ehk ei tasu mõelda mina-tegelasest kui autorist. See polevat korrektne. Sõpradele ütleb ta, et on väga mures kirjutatu pärast – see on ikka väga karm värk, kui toodad teksti oma elu pikantsematest seikadest. Ja otsib toetust. Ja arusaamist. Ja mõistmist. Ja miks mitte, ka õigustamist. Inimlik käitumine nii lugeja kui autori poolt.
Tõepoolest oleks hea, kui lugeja oskaks teha vahet ilukirjandusliku teksti ja dokumentaalproosa vahel. Ja autori ausus väärib sõprade toetust. Aga raamat ise? See on kõige põnevam ja vastuolulisem küsimus. Kui loeme sellist raamatut vaid ilukirjandusliku teosena, mõjub see enam-vähem muinasjutuna – mis viga on kannatada väljamõeldud karakteritel? Et tekst avaldaks suuremat mõju on tarvis lisada rohkem vürtsi, kuid siis kannatab autor, kuna ilmsed liialdused pole kooskõlas tema algse plaaniga rääkida südamest kõik ära, nagu see tegelikult oli. Muidu teraapiast pole mõtet.
Kui loed taolist teksti töötab paralleelselt kaks lugemismudelit: „ma ei suhtu sellesse tõsiselt“ ja empaatia autori vastu.