Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“ oli kui sõõm värsket õhku, kuna mulle meeldivad mõtisklused kirjanduse köögipoolsest. Selle raamatu lugemine oli elamuseks ka seetõttu, et seda pole tõlgitud vene keelde. Selles on midagi erilist: avastada maailmakirjandust eesti keele kaudu.
Karl Martin Sinijärv "Sureliku muuga" on luulekogu üdiklubi luuletustega, mis justkui peaksid olema päevakajalised, ent pealmise kihi all sisaldavad ka muid tähendusi. Tasus anda välja eraldi raamatuna! Kuna tegemist oli spetsiifilise kirjandusega, üritasin kirjutada ebatavalisel moel, eripärase sõnavara ja huumoriga.
Raamatust "Большой Тылль" kirjutasin rubriiki "Veider raamat". See oli ammune tellimus, mille täitmiseks oli raske leida aega. Samas loobuda ei tahtnud ja nii sai sellest artiklist minu esimene lennukis kirjutatud lugu. See juhtus teel Koreasse, kuskil Krasnojarski ja Irkutski kohal. Lugu jõudis ilmuda enne, kui tulin Eestisse tagasi ning sai hea vastukaja osaliseks. Tuttavad raamatukunstnikud tõstsid esile, et arvustajad ei kirjuta kuigi sageli illustratsioonidest. See pani mind imestama, kuna mulle tundus, et olen kirjutanud eelkõige raamatust endast. Selline veider lugu.
***
Eesti Ekspress (2012) 19. juuli, lk. 35
Igor Kotjuh. Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“
Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 18/2012. 51 lk.
Austria kirjandusklassik Peter Handke (1942) on siinmail tuntud tegelane. 1970. aastal ilmus Rita Tasa tõlkes ta näidend „Kaspar“ ning 1981. aastal Mati Sirkeli eestindatud lühiromaan „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine“. Kuid Handket teatakse ka stsenaristina, seda tänu koostööle režissööri Wim Wendersiga. Nende koostöö tuntuim näide on ehk 1987. aasta film „Taevas Berliini kohal“.
2006. aastal jõudis Handke nimi maailmameediasse, kui mees osales Serbia endise presidendi, sõjakurjategijana kohtu alla antud Slobodan Miloševići matustel. Handke tegi seda veendumusest, et „Sl. M. polnud mingi „diktaator““. Selle tagajärjel oli ta sunnitud loobuma 63 000 dollari suurusest Heinrich Heine preemiast ning prantsuse rahvusteater Comédie-Française katkestas ta näidendi lavale toomise.
Kirjanikuna käitub Handke hoopis rahulikumalt. Lugeja ei leia ta raamatutes skandaali ega provokatsiooni. Võib öelda, et Handke on ratsionaalne autor. Kõigepealt saab lause valmis kirjaniku peas, seejärel paberil, mitte vastupidi. Seda on tunda ka „Kirjaniku õhtupoolikus“, mis vaatleb üksikasjalikult ainsa tegelase, anonüümse kirjaniku identiteeti.
See on meeldivalt igav tekst, mis balansseerib intellektuaalse ja poeetilise vahel: „Sellest ajast peale, kui kirjanik kord peaaegu aasta otsa oli elanud ettekujutuses, et ta on keele kaotanud, oli iga lause, mille ta kirja pani ja mille puhul ta lisaks ka jätkamise võimalust tajus, tema jaoks sündmuseks saanud.“ (lk 7)
„Kirjaniku õhtupoolik“ on siis ühe kirjutava inimese püüd määratleda ennast kirjutava inimesena, isegi kui see inimene vahel ei kirjuta. Sisekaemused ja ümbritseva maailma jälgimine kuuluvad samuti kirjaniku töö juurde, on Handke veendunud. Sellega võib nõustuda, kui tegemist on nn „ausa“ kirjanikuga, kes ei stimuleeri ennast loomingulisteks kangelastegudeks igasuguste narkootikumide abil (armumised, alkohol) ega simuleeri loomingut (kirjutamine kirjutamise pärast, grafomaania). Handke loodud kirjaniku tegelaskuju oskab kannatada vaesel ajal ja teha valikuid õndsal ajal.
***
Eesti Ekspress (2012) 13. sept., lk. 41
Igor Kotjuh. Veider raamat: “Большой Тылль”
Alguses oli animafilm. Ei, vale. Alguses oli suuline rahvapärimus. Siis oli rahvapärimuse järgi kirja pandud lugu. Siis alles veider multikas ning multika järel raamat. Multikas ilmus helesinistele ekraanidele 1980. aastal, raamat tuli välja 1982. aastal. Seda kõike tehti Suure Tõllu pärast.
Mina, kes ma olin raamatu ilmumise ajal lasteaialaps, puutusin kokku väljaande venekeelse versiooniga. Ja “Большой Тылль” oli sama võimas kui originaal. Mis kole lugu! Mis koledad pildid! Vaatamata tagasihoidlikule mahule – raamatus oli 26 lehekülge – oli lugemismulje monumentaalne. See oli Arraku puhas võit.
Jah, vihiku pildid prevaleerisid tugevasti Rein Raamatu teksti üle. Seda nii sisuliselt kui küljenduslikult – trükisõnale oli jäetud mõni rida lehekülje alumises servas. Raamatut sirvides tundus, et tekst polegi oluline – pildid suutsid luua narratiivi iseseisvalt.
Väikelaps ei teadnud muidugi, milleks oli vaja moondunud koljuga mäesuurusi inimolendeid. Vanapaganat, kahe pupilliga vasakus silmas. Lendavaid jäsemeid. Hiljem nähtud gorilla või King Kong polnud Suure Tõllu kõrval enam kuigi eksootilised ega hirmuäratavad.
Kas Suure Tõllu müüt rekonstrueeris iidset lugu kurjadest hiiglastest, kas multikas ja raamat vihjasid eesti rahva vabadusihale ja -võitlusele – sulaaeg oli ju tolleks ajaks ümber saanud – hoovis sellest ei räägitud. Küll aga sai Suurest Tõllust 1970ndatel sündinud põnnide lapsepõlve üks ühisnimetajaid. Legendaarne õudusunenäokangelane. Selline võiks olla ta koht tänapäeval, raamatupoes ja lennujaamas. Nagu norrakate trollid või soomlaste muumid.
Kuid… isegi kui see oleks nii, saavad mu enda lapsed teha “Suure Tõlluga” tutvust kunagi koolis, mitte varem. Et ta ei seostuks neil pelgalt õudusunenägudega, vaid et nad näeksid selle tegelaskuju veidras kujutamisviisis üht eesti kunsti õnnestunud näidet.
***
Eesti Ekspress (2012) 20. sept., lk. 45
Igor Kotjuh. Elementaarselt geniaalne
Nädala raamat: Karl Martin Sinijärv “Sureliku muuga”, Näo Kirik, 2012. 94 lk.
Isand Sinijärve vastne luulekogu “Sureliku muuga” on küll üllatusi täis, ta peadpööritavast sõnakasutusest võib jääda purjugi, ent see seletab lugejale ka midagi konkreetset. Juba autori saatesõnast tuleb välja, et säärast päälkirja pidi kandma armastatud poeedi Jürgen Rooste värsikogu, kes on teadagi suur Underi raamatunimede austaja. Ent teadmata põhjusel ei meeldinud Roostele vanema sõbra väljamõeldud päälkiri ja nii pidi KMS kasutama seda ise. Milline õnnelik paratamatus! Aga sellest veidi hiljem.
Tollessamas kaassõnas hoiatab KMS, et “Sureliku muuga” sisaldab ajaluulet, mida oli kasutet ka üdiklubi külaliste hirmutamiseks – küll on kahju, et sellist šokišotti ei pakuta Harju keskmises baaris. Tulemus on mõneti paradoksaalne: päevakajalised luuletused kõlavad igavikuliselt. Ühtedel on aforismi potentsiaali, teistes on peidus väike mõistujutt ja kolmandad on vastupandamatult ilusad. Siin on võimalik tabada sedasorti geniaalsust, mis pidavat olema elementaarne. Selge sõna võlu. “Me kunstiloos on lehekülgi sünki / ja meie teadmistes on leigeid lünki. // Kust saada leeklamp, millega ta läita / ja kuidas tühjus täiusega täita?” (lk 37).
Veel jääb selles raamatus silma teatud sõnade tihe kasutamine, eelkõige käib see “kultuuri” kohta, mida leiab tõeliselt palju. Varem oli kultuur KMSi luules pigem tajutav, pesitses ridade vahel. Peab aga tõdema, et kultuuri kultuuriks nimetamine ei võtnud KMSi luules kultuuri vähemaks. Hoopis konkreetsemaks läks, tõsiseks, mehiseks. Sama võib möönda kasutatavate asesõnade kohta – nii palju “me’d” pole KMSi poeetilises loomingus varem olnud. Seegi näitab julgust mõelda laiemale lugejale, mis on igati õigustatud – kõrges loomevormis autor loodab ikka, et tema hääl oleks kuuldav.
Ja nüüd jõuame alguse juurde. “Kes mõtleb välja masina, mis mõtleb välja masina / mis mõtleb välja masina, mis mõtleb miskist muust / ja elust mõtleb kaa ja sellest luuletaja asjast” (lk 82). Nendest ridadest, nagu ka raamatu nimest, kumab välja Viidingu-Üdi intensiivne, mänguline ja mõtlik valgus – mõtles temagi elule ja millelegi muule. Nii võib Underi ja Rooste kiuste ja kaudu tabada praeguse Sinijärve poeetika lähtetalasid. Ta luulenaljadel on oma mõte.
Комментариев нет:
Отправить комментарий