Hiljuti tegin avastuse, et ma pole ulme austaja. Sellele viitavad mu lugemisharjumused - loen nn tavalist luulet või romaani, aga mitte ulmet. Võib-olla seetõttu, et näen ulmes eskapismi, sellal kui mulle meeldiks mõelda, et eelistan seista silmitsi reaalsusega. Kuidagi kahju on jagada oma aega väljamôeldud maailmaga kui olemasolev pole veel põhjalikult kirjeldatud. Nii mõtlen ma sageli, kui puutun kokku ulmeraamatutega.
Viimati juhtus see möödunud nädalal, kui lektor rääkis meie raamatukogus ulmekirjandusest pôhikooli õpilastele. Kuid seekord läksin ma oma mõttega edasi, eelkõige soovist kaitsta ulmet. Kui olla aus, ka nn tavaline kirjandus on eskapism! Ja ajalugu on eskapism! Ja semiootika on eskapism! Ja lastekirjandus samuti!
Tegelikult on raske leida ala, mis poleks eskapism. Tundub, et eskapism on üleüldse inimese elu lahutamatu osa. Ma ei tea, kas on olemas sellised mõisted nagu "varjatud eskapism" või "latentne eskapism", kuid neid võib vabalt kasutada.
Eskapism on pidevalt meie tegemiste-toimingute juures. Sest kui me oleme hõivatud millegagi, samal ajal me pole hõivatud millelegi muuga, teise alaga, olles sellest justkui põgenenud. Sageli me isegi ei teadvusta, millest me loobume, ehk mis on see teine ala.
On ju küllalt näiteid, kui inimene katkestas sportlasekarjääri ja temast sai kirjanik. Eestiski on selline. Või luuletajast saab dramaturg. Või muusikust kunstnik. Jne jne.
Eskapism saadab meid päevast päeva, tahame me seda vôi mitte.
Natuke kurb on tôdeda, et vähesed meist suudavad teostada ennast ka mõnel teisel alal, ajades eluaeg sama rida. Mõnel ei ole sedagi, kui tal puudub teadmine milleks ta võimeline on.
Olgu siis meile kõigile väikseks lohutuseks see võimalus-mõte ise: iga meie tehtud töö taga on peidus mingi teine töö, mis jäi tegemata; see fakt ise annab mõista, et oleme võimelised teostama ennast rohkem kui ühel alal. Oleme võimelised. Kas ka ootame seda võimalust?
Viimati juhtus see möödunud nädalal, kui lektor rääkis meie raamatukogus ulmekirjandusest pôhikooli õpilastele. Kuid seekord läksin ma oma mõttega edasi, eelkõige soovist kaitsta ulmet. Kui olla aus, ka nn tavaline kirjandus on eskapism! Ja ajalugu on eskapism! Ja semiootika on eskapism! Ja lastekirjandus samuti!
Tegelikult on raske leida ala, mis poleks eskapism. Tundub, et eskapism on üleüldse inimese elu lahutamatu osa. Ma ei tea, kas on olemas sellised mõisted nagu "varjatud eskapism" või "latentne eskapism", kuid neid võib vabalt kasutada.
Eskapism on pidevalt meie tegemiste-toimingute juures. Sest kui me oleme hõivatud millegagi, samal ajal me pole hõivatud millelegi muuga, teise alaga, olles sellest justkui põgenenud. Sageli me isegi ei teadvusta, millest me loobume, ehk mis on see teine ala.
On ju küllalt näiteid, kui inimene katkestas sportlasekarjääri ja temast sai kirjanik. Eestiski on selline. Või luuletajast saab dramaturg. Või muusikust kunstnik. Jne jne.
Eskapism saadab meid päevast päeva, tahame me seda vôi mitte.
Natuke kurb on tôdeda, et vähesed meist suudavad teostada ennast ka mõnel teisel alal, ajades eluaeg sama rida. Mõnel ei ole sedagi, kui tal puudub teadmine milleks ta võimeline on.
Olgu siis meile kõigile väikseks lohutuseks see võimalus-mõte ise: iga meie tehtud töö taga on peidus mingi teine töö, mis jäi tegemata; see fakt ise annab mõista, et oleme võimelised teostama ennast rohkem kui ühel alal. Oleme võimelised. Kas ka ootame seda võimalust?
Комментариев нет:
Отправить комментарий