воскресенье, 28 октября 2012 г.

3 luuletust

Vikerkaares nr 9/2012 ilmunud luuletused.


***
„Et olla õnnelik, on inimesel vaja kas või tund päevas, kas või kümme minutit eksisteerida masinlikult“. (Nabokov)


ma tundsin üht poeeti
uhkete juustega
need kasvasid raevukalt
ta kaunis peas
oivaline pahmakas
hõbedased kiharad
ta elas lätis
ja tal oli suur perekond

ma tundsin teist poeeti
täidlaste huultega
kui ta muigutas suud
lõi õitsele roosinupp
mõnusad padjakesed
loodud suudluste tarvis
ta elas tallinnas
ja vandus jubedasti

ma tundsin veel üht poeeti
pikkade jalgadega
need olid nagu sirkel
kitsastes mustades pükstes
kui ta võttis istet
sööstsid põlved üles
ta elas tallinnas
ja oli melomaan

ma tundsin ka poeeti
kel oli veetlev ninake
kõik prillid sobisid
selle püramiidikesega
kui ta nuusutas toitu
muutus see maitsvamaks
ta elas tallinnas
ja leiutas igasugu sõnu

samuti tundsin poeeti
kes oli laitmatu rühiga
tema tikksirge selg
oleks kõlvanud vaaderpassiks
ja ta liikus nõnda kergelt
nagu lendleks liblikas
ta elas tartus
ja oli vaimustuses teatrist

ma tundsin neid juukseid
huuli jalgu nina ja rühti
need võisid jutustada naisest
nagu teda näeb mees
naise ohvritest
armastatud mehe pärast
see naine elas kõikjal
ja kõneles luule nimel

tlk Katrin Väli


***
metafüüsika algab reedel
kui lapsepõlvesõbratar
saadab sind Kiiev-Simferoopoli rongile
annab perroonil õrnalt põsele musi
sina sõidad kirjandusfestivalile
laual kilisevad
külmast higistavad pudelid
naine kupees sõidab tütar Marina juurde
küsib: kuidas teil seal Eestis läheb
venelastele liiga ei tehta?
ei ütlen mina
ja mõtlen oma kotti peidetud 
iPadi peale
ei tehta liiga
venelased panid juba suvel
kõik Eesti hotellid jõuluks kinni

naine istub alumisel istmel ja esitab aina uusi küsimusi
iPad tema all tahab saada uusi luuletusi
kes ma olen?
trubaduur, kes tunneb kunstist rõõmu
otsib kohtumisi uute laulude, nägude ja tänavatega
Eestis ootavad mind naine ja lapsed
(lugejatele meeldivad vihjed autori eluloole)
merevaatega korter
(ma armastan rohkem järvi, aga see pole oluline)
ja lõputu sukeldumine iseendasse

Eesti, Eesti...
uhke kõnnakuga tütarlaps
vaatab kord Läände, kord Põhja
ent oskab ka häält tõsta
"tuleb välja, et oled oma nii siin kui seal?"
märgib naine kupees
noogutan vastuseks
mulle meeldib igal pool välismaalane olla

metafüüsika algab reedel
kui päev jõuab õhtusse
koridoris käib vagunisaatja
hallide karvadega kaetud rind paljastatud
ja tema kaunitarist kolleeg
kes avab teelusikaga õllepudelit

kõrvitsast saab tõld
Kaurismäki otsib Prantsusmaalt Soomet
Allen leiab Pariisist New Yorgi
restoranvagun kihutab keskööle vastu

sa sõidad vallutama Krimmi
justkui eesti luuletaja
ehkki kirjutad vene keeles
justkui vene luuletaja
ehkki ei kirjuta riimis
sôidad jänest vagunisaatjate kupees

telefonile tuleb ukraina reklaam:
ole mõnus
vajuta ok
ja loe anekdoote

tlk Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh


***
ükskord kui kõik on surnud
kõik kel on olnud meiega vahetu suhe
kõigepealt meie vanemad
(vanaemasid-vanaisasid juba enam pole)
pärast me ise ja meie õed-vennad
pärast meie lapsed
meie palavalt armastatud lapsed
pärast lapselapsed
(neist on praegu veel vara rääkida)
läheb umbes sada aastat
kui pole enam kedagi kes on meid isiklikult tundnud
meie osalust maapealsetes asjades
meenutavad üksnes kaudsed märgid
koltunud fotod
lõhnaõli aroomi kaotanud riided
failid iidvanal kettal
kapsastunud luulekogu minu nimega kaanel
me saame sugupuu oksaks 
elanud majandussurutise aegadel
kui USAs valitses esimene mustanahaline president
kui täiel määral avaldus Messi geenius 
mälestus meist vajub unustusse
mitte keegi ei saa teada kuidas me teineteist armastasime
kuidas kandsime läbi katsumuste oma abielu
salajasi sõnu mida me teineteisele sosistasime

kui me sureme
mis saab siis meie armastusest?
mis saab sinu valgusest
mis juhatab mind võõra linna tänavail?
mis saab minu näost
mille sina tunned teiste hulgast ära?
saja aasta pärast ilmuvad uued poliitilised liidrid ja parteid
uued populaarsed artistid ja bändid
uued tänavad ja linnad
uued armunud
saja aasta pärast
armastame meie teineteist
nagu tänagi
kohamälu
tundeenergia
ühendavad
meie nähtamatud piirjooned

tlk Katrin Väli

1 комментарий:

Анонимный комментирует...

Tere Igor! Mulle väga meeldisid need Vikerkaares ilmunud luuletused. Proovsin isegi neid pähe õppida, et kui kuskil vaja esineda, siis oleks tore ette lugeda:) Jaksu sulle! Marko Tartust