Pet Shop Boys – kohati ehk liigagi täiuslik

Eesti Päevaleht
08.07.2013

Igor Kotjuh;muusikahuviline

Hoogsa vaatemängu saatel esinenud Briti ansambel valitses olukorda rõhutatult cool’il ja ükskõiksel ilmel.

Kontserdi meeleolu loovad muusikud, aga ka publik. Briti popduo Pet Shop Boysi põhihitid pärinevad 1980-ndatest, mistõttu nende andunumad fännid on enam-vähem praegused keskealised muusikasõbrad. Või ka nooremad, kes oskavad hinnata Neil Tennanti ja Chris Lowe’ nutikaid tekste, mis on pealtnäha lihtsad, ent tegelikult sageli mitmekihilised, kus on oma koht iroonial, sotsiaalsetel teemadel. Selline Žižeki ja eneseabiraamatu segu.

Sõu lummas

Seda kõike kinnitas veenvalt reedene kontsert Tallinna laululaval. Esitleti üksikuid palu juulis ilmuvalt albumilt „Electric” ja oma tuntumaid hitte läbi ajaloo, kokku üle 20 loo. Tulemuseks oli hoogne ja värvikirev kontsert, mida oli nauditav kuulata ja vaadata. Mõlema artisti staatiline olek võimendas laval toimuvat, kus pidevalt juhtus midagi uut – suure ekraani, tulede või tantsijate abiga. Ka muusikud aitasid kaasa programmi visuaalsele teostusele, vahetades iga kolme-nelja loo järel kostüüme, üks ekstravagantsem kui teine. Publik ei koosnenud üksnes fännidest, vaid ka Õllesummeri külastajatest laiemalt. Ühed laulsid pidevalt kaasa, teised uudistasid niisama – maailmakuulus bänd ikkagi.

Kontserdi lõpuosas mängiti 1980-ndate suurhitte. Siitpeale elavnes publik märgatavalt ja kontserdikülastajate vahel tekkis kauaoodatud sünergia.

Vahel tundus, et laval toimuv on liiga ilus. Et Tennant laulab kuidagi ideaalselt siledalt ja Lowe’ masinast tuleb rohkem helisid, kui ta ise klahvidest välja võlub. Seda enam, et taustavokaal tuli niikuinii fonogrammist.

Just sellistel kahtlustavatel hetkedel ilmusid lavale tantsijad, hirmutavate sarvedega härjamaskid peas. Mõjub väga efektse atraktsioonina, ent ühtlasi tugeva sümbolina, tuletades meelde iidseid kombetalitusi ja loomulikult Minotaurose müüti. Mida tahab PSB öelda härgade lavaletoomisega 2013. aastal? Et poistest on saanud mehed, zoopoe lemmikutest on kasvanud suured loomad ja synthpop’il on nüüd olemas oma auväärne ajalugu ja koht teiste muusikastiilide vahel?