Andrei Hvostov: olen valmis Sillamäel peksa saama

Eesti Päevaleht
25.07.2013
Kaarel Kressa

Hvostovi endaelulooline menuk „Sillamäe passioon” ilmub sügise alguses vene keeles.

Hvostovi sõnul ilmub tõlkeversioonis uus lisapeatükk, nagu tehti ka soomekeelse väljaande puhul. „Kirjutasin lisapeatüki „Soome" ja analoogiliselt oleksin pidanud kirjutama Venemaa-peatüki," märkis ta. „Kuna raamatus on Venemaast ja venelastest niigi palju juttu, kirjutasin hoopis peatüki „Vene värk". Pakkusin seda Loomingule ja kuuldavasti peaks seda lugeda saama augusti numbrist. Kirjutasin muidugi eesti keeles, venekeelset versiooni ma veel näinud ei ole."

Tõlkeraamatu annab välja Eesti kirjastus Kite. Väljaandja Igor Kotjuh näeb lugejaskonnana eeskätt eestivenelasi, Venemaa või Ukraina turu peale esialgu ei mõelda. 

Teose esitlus toimub selle tegevuskohas Sillamäel. „Esitluse mõtte pani mulle pähe kontrabassimängija Toivo Unt, kellel on Sillamäe muusikakoolis džässikursus," ütles Hvostov. „Muide, temaga koos on nii õppejõu ametis kui ka džässibändis klaverimängija huvitava nimega Vladimir Võssotski, kes on sündinud Ukrainas, aga lapsepõlve veetnud Sillamäel. Väidetavalt on tal selle linnaga sama keeruline suhe kui minul, aga see on tänu muusikakoolis tegutsemisele paranenud. Ühesõnaga, nemad tegid ettepaneku, et venekeelse tõlke esitlus võiks toimuda Sillamäe muusikakoolis. Ja mis kõige naljakam - nende bändi nimi on Sillamäe Sessioon."

Tõlkis P. I. Filimonov

Tõlke autor on teine tunnustatud kirjanik P. I. Filimonov, kes oli Hvostovi sõnul üks neist, kes venekeelse tõlke vajaduse ära tõestas. 

„Ma ei osanud sellise võimalusega isegi arvestada, aga Kotjuh, Filimonov ja Andrei Ivanov olid entusiastlikud ja leidsid, et see tuleb ikka vene keelde tõlkida," rääkis Hvostov. „Filimonov ütles, et tema jaoks on selle teose tõlkimine mõnus ja kerge. Ja kui ma lugesin viimati tema romaani „Thalassa! Thalassa!", avastasin, et tegelikult me mõtleme aeg-ajalt üpris samamoodi, et me olemegi kirjanikena võib-olla teatud asjades sarnased."

Hvostov jätkab praegu ajakirjandusteemalise romaani kirjutamist, millest meedias varemgi on juttu olnud.  „See on selline suurem asi, mis võiks olla mahult midagi sellist nagu Mihkel Muti „Kooparahvas läheb ajalukku", töö selle kallal käib," märkis Hvostov. „Aga selle kohta, millal ma valmis saan, ei julge ma enam midagi öelda."

Eesseisva esitluse kohta naljatas Hvostov, et loodab muusikutelt nii palju kaitset, et autorile kunagises kodulinnas peksa ei anta. „Üks Eesti lastekirjanik rääkis mulle oma kummalisest kogemusest Sillamäel - olid Eesti lastekirjanduse päevad, ta käis kuskil lasteaias esinemas ning kõik oli hästi tore ja vahva," jutustas kirjanik. „Kuni hetkeni, mil tulid kohalikud ajakirjanikud - selgub, et Sillamäel on oma televisioon. Need ajakirjanikud küsisid tema käest, et kas tal on enne ka Sillamäega mingeid kokkupuuteid olnud... Kirjanik ütles, et ta on lugenud Hvostovi „Sillamäe passiooni" ja et talle meeldis." 

Tulemus oli võrreldav sellega, kui keegi muslimite samasugusele küsimusele vastates teataks, et ta on lugenud Salman Rushdie „Saatanlikke värsse". „See naiskirjanik väitis, et talle oleks äärepealt kere peale antud," lisas Hvostov. „Kui ma seda lugu Kotjuhile ja Filimonovile rääkisin, siis nad ei nõustunud, neil on teistsugused kogemused. Ma ei tea, milline see retseptsioon olla võib, eks see on niikuinii seinast seina, aga üldiselt on mul vaim valmis pandud, et ma võin ka peksa saada." 

---

Miks otsustasite Hvostovi „Sillamäe passiooni” vene keeles avaldada?

Igor Kotjuh
kirjastus Kite

Otsus avaldada Andrei Hvostovi raamat „Sillamäe passioon” sündis kergelt. Väikekirjastajana soovin avaldada üksnes väärtkirjandust, mis on kirjutatud Eestis eesti ja vene keeles, originaalis ja tõlkes. Näiteks suvel andsime venekeelses tõlkes välja sellised suurepärased teosed nagu Mehis Heinsaare „Ebatavaline ja ähvardav loodus” ja Mika Keräneni „Varastatud oranž jalgratas”.
Andrei Hvostovi raamat on samuti väärtkirjandus, eestikeelsena pälvis see kriitikute ja tavalugejate rohket tähelepanu, rääkimata rekordilisest preemiate sajust. See on väga hästi kirjutatud, kompab žanrite piire ning on laadilt aus ja siiras raamat. Pealegi jutustab see autori rahvuslik-kultuurilisest enesemääratlemisest, mis polnud automaatselt päritud, vaid tekkis teadliku valikuna.
See on elav ja mõtlemapanev raamat, mis on avatud dialoogiks intelligentse ja empaatilise lugejaga.

Pet Shop Boys – kohati ehk liigagi täiuslik

Eesti Päevaleht
08.07.2013

Igor Kotjuh;muusikahuviline

Hoogsa vaatemängu saatel esinenud Briti ansambel valitses olukorda rõhutatult cool’il ja ükskõiksel ilmel.

Kontserdi meeleolu loovad muusikud, aga ka publik. Briti popduo Pet Shop Boysi põhihitid pärinevad 1980-ndatest, mistõttu nende andunumad fännid on enam-vähem praegused keskealised muusikasõbrad. Või ka nooremad, kes oskavad hinnata Neil Tennanti ja Chris Lowe’ nutikaid tekste, mis on pealtnäha lihtsad, ent tegelikult sageli mitmekihilised, kus on oma koht iroonial, sotsiaalsetel teemadel. Selline Žižeki ja eneseabiraamatu segu.

Sõu lummas

Seda kõike kinnitas veenvalt reedene kontsert Tallinna laululaval. Esitleti üksikuid palu juulis ilmuvalt albumilt „Electric” ja oma tuntumaid hitte läbi ajaloo, kokku üle 20 loo. Tulemuseks oli hoogne ja värvikirev kontsert, mida oli nauditav kuulata ja vaadata. Mõlema artisti staatiline olek võimendas laval toimuvat, kus pidevalt juhtus midagi uut – suure ekraani, tulede või tantsijate abiga. Ka muusikud aitasid kaasa programmi visuaalsele teostusele, vahetades iga kolme-nelja loo järel kostüüme, üks ekstravagantsem kui teine. Publik ei koosnenud üksnes fännidest, vaid ka Õllesummeri külastajatest laiemalt. Ühed laulsid pidevalt kaasa, teised uudistasid niisama – maailmakuulus bänd ikkagi.

Kontserdi lõpuosas mängiti 1980-ndate suurhitte. Siitpeale elavnes publik märgatavalt ja kontserdikülastajate vahel tekkis kauaoodatud sünergia.

Vahel tundus, et laval toimuv on liiga ilus. Et Tennant laulab kuidagi ideaalselt siledalt ja Lowe’ masinast tuleb rohkem helisid, kui ta ise klahvidest välja võlub. Seda enam, et taustavokaal tuli niikuinii fonogrammist.

Just sellistel kahtlustavatel hetkedel ilmusid lavale tantsijad, hirmutavate sarvedega härjamaskid peas. Mõjub väga efektse atraktsioonina, ent ühtlasi tugeva sümbolina, tuletades meelde iidseid kombetalitusi ja loomulikult Minotaurose müüti. Mida tahab PSB öelda härgade lavaletoomisega 2013. aastal? Et poistest on saanud mehed, zoopoe lemmikutest on kasvanud suured loomad ja synthpop’il on nüüd olemas oma auväärne ajalugu ja koht teiste muusikastiilide vahel?

Sada sõna

Maaleht 

16.05.2013

Viimasel ajal on mulle muljet avaldanud Jaan Kaplinski mõtisklus naeratusest: "On olemas tähtsamaid asju kui elu või surm - näiteks naeratus." Sooviksin Kaplinskiga nõustuda, kuid Eestis pole kuigipalju kombeks naeratada. Meil olevat karm kliima ja karm ajalugu, mis panevad meie nägu peegeldama keskendunut tõsist olekut. Mõtleme korraks selle üle. Mida on võimalik niimoodi saavutada?

Nii külvame veel rohkem külma ja võõristust meie Eestisse, ning see tegelikult ei meeldi meile endale ega ka mujalt maailmast tulnud külalistele. Teadvustame seda. Naeratame. Kaplinski kirjutas veel: "Naeratus sünnib arusaamisest, äratundmisest." Sellega saab seletada mõnusat ja südamlikku naeratust meie talupidajatel ja eakatel. Võtkem eeskuju!

IGOR KOTJUH

Methis nr 11 (kevad 2013): nullindate erinumber

Märksõnad: kaasaegne eesti kirjandus, nullindad, kirjandusteadus.

On ilmunud ajakirja Methis uus number, mis käsitleb eesti kirjandust nullindatel.

Sisukorraga võib tutvuda siin.

Ajakirjas on avaldatud ka minu kirjandusteaduslik debüüt (pdf):

Igor Kotjuh. Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel.

Methise nullindate erinumbri algtõukeks oli 9.–10. detsembril 2010 toimunud kirjanduskonverents „Nurklikud nullindad“, mille korraldasid Eesti Kirjanike Liit ja Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi kirjandusteaduse osakond.

Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?

Sellel aastal tehti mulle ettepanek rääkida Eesti venekeelsest kirjandusest suurel ideekonverentsil, kus erinevate alade esindajad sõnastavad keerulist probleemi arusaadavas keeles. Tegemist on väljatöötatud formaadiga: kõne kestab kuni 18 min, ei tohi kasutada märkmeid ning oma teema käsitlemisel tuleb jõuda ka lahendusteni. Ja esinejate eesmärgiks on pidada maha "oma elu parim kõne". 

Juhtus nii, et 3.05.2013 olin Salme kultuurikeskuses, kus toimus pidulik, ilus ja sisutihe konverents TEDxTallinn.

Konverentsi teema oli "Piiri peal". Minu teema kandis pealkirja "Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus?"

Enda muljete põhjal võin järeldada, et see polnud mu elu parim kõne, see-eest tähendusrikas. Selles ettekandes võtsin kokku oma mitmeaastast uurimistööd, mis võimaldas püstitada mitmeid teese.

Ettekande video ilmub konverentsi veebileheküljel; praegu on kättesaadav Delfi refereering  sellest. Kuna konverentsil mõni väike mõte või fakt läks esinedes meelest ära ja Delfi tekst on kohati ebatäpne, avaldan ettekandel põhineva teksti siin blogis.


*
Kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus? 

Kas teie isiklikud asjad on käepärast? Kas nendega on kõik korras? Küsin mitte selleks, et kedagi hirmutada. Vaid selleks, et pöörata tähelepanu sellisele olulisele sõnale meie elus nagu kuulumine.

Me oleme vanemad meie lastele. Samas me ise oleme lapsed meie vanematele.

Kellele aga kuulub Eesti venekeelne kirjandus?

Kas vastus võiks olla selline: geograafilise tunnuse järgi Eestile ja keelelise tunnuse järgi Venemaale? Või sellinne: Eesti kultuurile see ei sobi keele pärast ja Vene kultuurile selle pärast, et tegemist on kohaliku Eesti asjaga?

Miks üldse selline küsimus?

Sest Eesti venekeelne kirjandus on nähtus, mis on piiri peal. 

See nähtus on piiri peal mitte selles mõttes, et piiri ületamine on keelatud. Kujutleme autojuhti, kelle kiirust maanteel reguleerib teemärk 90 km/t. Mida ta teeb, kui spidomeeter näitab 87 km/t või 92 km/t. Kas lisab gaasi või võtab vähemaks?

Eesti venekeelne kirjandus on teistmoodi "piiri peal". See on neutraalne ala kahe kultuuri vahel, unikaalne kategooria või rubriik, millel on omaette väärtus. Mul on selle piiripealse oleku kohta luuletus:

VALIKU PROBLEEM 

Vaatad ja valid: 

kahest kurjast – väiksema, 

kahest tõest – parema, 

sõbrannade seast - naise, 

sõprade seast – isa. 

Üksnes Ivani ja Jaaniga on häda, 

Kalevipoja ja Dobrõnja Nikititšiga. 

Kui oled lusti täis – laulad tšastuškasid, 

kui kurb – mediteerid setu leelode saatel. 

Kõige sagedamini aga

resoneerid 

kuskil vahepeal.

Jah, kellele kuulub Eesti venekeelne kirjandus? Kellele kuulub see „piiri peal“ või "kuskil vahepeal"? Loetud luuletuses olid erinevad vihjed.

Eesti venekeelne kirjandus võib olla vaadeldav:

• kui eesti kirjandus vene keeles (venekeelse autori fokuseerimine eelkõige eesti kuultuurinähtustele - Kalevipoeg, setu leelod); 
• kui maailma vene kirjandus (autor viibib füüsiliselt Eestis, kuid tegutseb enamasti vene kultuuriruumis - Dobrõnja Nikititš, tšastuškad);
• kui kahele kultuurile korraga kuuluv kirjandus ("kuskil vahepeal").

Toodud valikus polnud vastust, et Eesti venekeelne kirjandus ei kuulu kellelegi, sest sel juhul arutelul poleks mõtet. 

Kuidas saab kirjandus kuuluda korraga ühele ja teisele kultuurile?

Mõelgem korraks moemaailmale. On olemas naisteriided, mis rõhutavad naiselikkust. Näiteks kleit või seelik.

On ka teine poolus – meesteriided ehk riided, mis rõhutavad mehelikkust. Näteks smoking, mida kannab superkangelane Bond.

Aga nende kategooriate kõrval on veel üks kategooria – riided rubriigist unisex ehk riided, mis sobivad nii naistele kui ka meestele. Näiteks teksad, kampsun, jope.

Riiete puhul on tegemist sooülese liiniga, Eesti venekeelne kirjandus on aga rahvusülene. Seda ajavad Eestis eelkõige noorema põlvkonna loojad. Ja seda ehk seetõttu, et nende autorite loominguline kujunemine toimus paralleelselt taasiseseisvunud Eesti küpsemisega.

Unisex-riided on tänapäeval tavaline nähtus. Harjusime nendega, kuna nende levik algas 1960ndatel. Rahvusülene kirjandus on aga midagi uut. Kui vaadata kirjandusteaduse haru, mis tegeleb rahvuskirjanduste võrdlemisega, siis selgub, et rahvusülene kirjandus on viimase kümne aasta teema, ehk mingis mõttes see on nagu moeröögatus.

Uurime nüüd lähemalt, kuidas on seda moeröögatust võetud vastu. Keskendun seejuures Eestile, mis on minu ja teiste venekeelsete kirjanike kodu. Ning vaagin seda küsimust kahel tasandil: kuidas on seda rahvusülese kirjanduse ideed võtnud vastu Eesti riik ja kultuur ning kuidas on seda võtnud vastu Eesti venekeelsed kirjanikud ja kirjandusinimesed.

Punkt üks. Eesti venekeelse kirjanduse lähiajalugu faktides

• Eesti riik ja kultuur

1991 Eesti Vabariik sai taasiseseisvaks.

1994 Oli asutatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, kõige mainekam auhind eesti kirjanduses.

2001 Eesti Kultuurkapitali aastapreemiat hakati määrama ka venekeelsetele autoritele. Selleks oli žanrikategooriate kõrval loodud keeleline kategooria, mis vaatleb Eestis ilmunud venekeelset kirjandust.

• Eesti venekeelsed kirjanikud

1991 Eesti Vabariik sai taasiseseisvaks. Umbes kolmandiku elanikkonnast moodustavad venekeelsed elanikud.

1996 Prof Sergei Issakov esineb kirjandusajakirjas Raduga artikliga, kus esmakordselt kasutab Eestis elavate venelaste kohta väljendit eestivenelased (эстонские русские). Tema argumentatsioon oli järgmine: Eestis elavad venelased erinevad Venemaa venelastest, kuna nende elu mõjutab ja vormib suveräänse Eesti Vabariigi olme ja seadusandlus. 

1999 Luuletaja ja tõlketeadlane Boriss Baljasnõi esines ajalehes Molodjož Estonii kirjutisega, milles julgustas Eestis elavaid kirjanikke kirjutama rohkem Eestist, kuna vajalik info on nendel käepärast. Baljasnõi vaatles seda eelisena, kuna Venemaa kirjanikel on käepärast hoopis teised allikad.

Järeldus. Mõlemal tasandil näeme positiivset dünaamikat. Eesti venekeelne kirjandus on aega mööda teadvustatud eraldi nähtusena.

Punkt kaks. Eesti venekeelse kirjanduse olukord praegu

Eesti venekeelse kirjanduse olukord on praegu heal järjel. Näited tasandite kaupa.

• Eesti riik ja kultuur

- Eesti kultuuriinstitutsioonid (Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium) toetavad Eestis loodud venekeelse kirjanduse kirjastamist.

- Riik toetab ka tõlketööd. Eestikeelne kirjandus (k.a lastekirjandus) ilmub venekeelsetes tõlgetes. Sama kehtib ka Eestis loodud venekeelsete teoste kohta, mida tõlgitakse eesti keelde.

- Eestikeelne kultuuriperioodika teeb koostööd Eesti venekeelsete autoritega.

- Kriitikud väga aktiivselt arvustavad Eesti venekeelsete autorite loomingut, kui see ilmub eestikeelses tõlkes.

- Ülikoolid pööravad tõsist tähelepanu Eesti venekeelsele kirjandusele. Näiteks mina ise olen pidanud selleteemalisi loengukursusi Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, kuulajateks eesti kirjanduse üliõpilased.

- Viimase aasta jooksul on Eesti kirjanike liit võtnud vastu kahte uut venekeelset liiget.

• Eesti venekeelsed kirjanikud

- Kasutavad Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kultuuriministeeriumi programme oma teoste väljaandmiseks, täpselt nagu nende eestikeelsed kolleegid.

- Riigi toetusega Eestis ilmub mitu venekeelset kirjandusajakirja. Kõik need väljaanded teevad koostööd eestikeelsete autoritega.

- 2003. aastal Tartus oli asutatud Eesti esimene kakskeelne kirjandusühendus Tuulelohe. Liikmeteks Baljasnõi tõlkeseminari noored eesti kirjanduse tõlkijad. Tuulelohe jaoks oli koostöö eesti- ja venekeelsete autorite vahel algusest peale loomulik nähtus. 

- 2013. aastal Tallinnas oli avatud Eesti venekeelse kirjanduse portaal Oblaka.ee, mis teeb koostööd Eestis elavate kirjanikega nende ema- ja töökeelest hoolimata.

Punkt kolm. Eesti venekeelse kirjanduse kitsaskohad

Kuna rahvusülene kirjandus on suhteliselt uus nähtus, on igati ootuspärane, et selle vastuvõtmisel esineb ka tõrkeid. Loetlen mõningaid tasandite kaupa.

• Eesti riik ja kultuur

- Eesti venekeelsete autorite eesti keelde tõlgitud raamatud asuvad raamatukogus või -poes sageli väliskirjanduse osakonnas.

- Hiljuti lugesin läbi kõik eesti keeles ilmunud arvustused, mis on kirjutatud 2000ndatel Eesti venekeelsete kirjanike raamatutete kohta, mis on ilmunud eestikeelsetes tõlgetes. Panin tähele, et eestikeelsed kriitikud sageli seostavad Eesti venekeelsete autorite loomingut poliitiliste teemadega. Samuti meedia näeb Eesti venekeelsetes kirjanikes kõnelejaid poliitilistel teemadel, üritades saada kommentaari teatud päevakajalisele sündmusele. Mida see tähendab nende autorite loomingule? Selle ilukirjanduslik väärtus kahaneb, sest seda ei võeta vastu nö "puhta kirjandusena", võrreldes nende eestikeelsete kolleegide loominguga.

- 2000ndate jooksul ilmus vähemalt kümme eestikeelset kaasaegse kirjanduse antoloogiat, kuid ühestki nendes polnud Eesti venekeelse kirjaniku tekste, näiteks eestikeelses tõlkes.

- Eestis pole ühtegi kultuuriasutust, mis tegeleks Eesti venekeelsete autorite loomingu tutvustamisega välismaal, mis hõlmaks tõlkijate otsimist vene keelest erinevatesse võõrkeeltesse.

• Eesti venekeelsed kirjanikud

Eestis on ligi 50 venekeelset kirjanikku. Kuid nad ei moodusta kogukonda. Neil puudub ühtne idee ning seda eelkõige erineva enesemääratluse pärast. On saarekesed, kus töötavad entusiastid, aga saarekesed ei lävi omavahel, neil puudub omavaheline seos.

Punkt neli. Milleks on vaja seda, et Eesti venekeelne kirjandusest saaks osa eesti kirjandusest?

• Eesti riik ja kirjandus

See rikastaks eesti kirjandust. Eesti venekeelsed kirjanikud käivad samadel tänavatel kus sammuvad nende eestikeelsed kolleegid. Mõlemad loovad samas aegruumis teoseid, mis võivad täiendada teineteist või polemiseerida teineteisega. Eesti venekeelse kirjanduse väärtustamine tähendab eesti kultuuri väärtustamist.

• Eesti venekeelsed kirjanikud

Kui Eesti venekeelsest kirjandusest saab eesti kirjanduse osa, siis Eesti venekeelsed kirjanikud tunnevad, et nende looming on vajalik ja et nad konkureerivad võrdsetes tingimustes oma eestikeelsete kolleegidega.


Punkt viis. Mida on vaja teha, et Eesti venekeelne kirjandus muutuks eesti kirjanduse osaks?

Vastan sellele küsimusele, toetudes oma isiklikule kogemusele.

Ma sündisin Eestis ja seostan oma elu Eestiga. Minu venekeelsed luuletused on tõlgitud eesti keelde ja ilmunud eraldi raamatutena. Samas mu luuletused on avaldatud ka Venemaa antoloogiates.

See paneb järeldama, et Eesti venekeelne kirjandus, täpsemalt selle liin nimega "kuskil vahepeal", kuulub korraga kahele kirjandusele.

Samuti paneb see järeldama, et keel ei ole hälve, vaid väärtus. Kriitikud hindavad, kui kirjanikul on oma käekiri või keel. See tähendab muuhulgas seda, et eesti kirjandust võib luua eesti ja vene keeles.

Ja veel. Kirjandus pole vaid keel.

Kirjandus on süsteem.

Kirjandus on tekstid, kirjandus on autorid, kirjandus on lugejad, kirjandus on kriitikud, kirjandus on tõlkijad, kirjandus on raamatupoed, kirjandus on toimetajad, kirjandus on fondid, kirjandus on kirjastused, kirjandus on koolikava ja antoloogiad.

Lõpuks jõuame selleni, et meie kõik oleme osa kirjandusest, antud juhul osa eesti kirjandusest.

Kui Eesti venekeelsed kirjanikud määratlevad ennast Eesti kirjandussüsteemi kaudu, siis nende looming on suuremal või vähemal määral seotud eesti kirjandusega.

Kui Eesti venekeelne kirjandus on riigi toel tõlgitud eesti keelde ja seda loevad eestikeelsed lugejad, siis see muutub kohe ka eesti kirjanduseks.

Loeme Eesti venekeelsete kirjanike loomingut, räägime sellest oma sõpradega. Siis saame öelda, et see piiripealne nähtus kuulub meile ja on meie oma.

Kultuur linna miljöös

Viimasel ajal olen mitu korda täheldanud midagi erilist. Kui hästi sobivad teatud kultuurilised nähtused linna miljöösse. Kolm näidet:

(1) September. Moodsas ja eksootilises Sŏulis, kus eurooplase jaoks on kõik võõras (igasugused tekstid ilma pildita on olematud), oli tore jalutada Joy Divisioni seltsis. Samasugune drive. Eriti hästi sobis "Transmission":

(2) Täna. Novembri külmas Talinnas, kus järsku said oluliseks bussi- ja muud poliitilised rajad, oli nauditav seista ummikus ja kuulata autos Led Zeppelini plaadil lugu nr 4 "No Quarter":

(3) Samuti november, Moskva. Linn on puhas ja ilus. Kõik särab, nagu muinasjutus. Ent metroos sõidavad väsinud inimesed, kelle nägu näitab kõike muud kui rõõmu. Ühel päeval sõitsin lausa viimase metroorongiga ja silmitsesin tukkuvaid kaasreisijaid, peas Kirill Medvedevi luuletus:


***
eile õhtul,
tulles külast tagasi koju,
jäin ma magama, sõitsin mööda oma metroojaamast, vernadski prospektist
ning jõudsin lõppjaama;
seal
äratas mu üles sinises vormis naisterahvas.
ma tulin vagunist välja
ja sõitsin tagasi;
kui ma jõudsin oma jaamani
ja tulin vagunist välja
mõtlesin ma sellest
et oleks huvitav teada saada
kui tihti
see naine
ja teised tema sarnased
peavad
äratama surnuid
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites;
mulle tuli meelde et
ühes luuletuses
nendest
mis ma kirjutasin varem
(muuseas,
varem kirjutasin ma
täiesti teistsuguseid
luuletusi -
keegi võibolla mäletab neid veel;
minu arust oli nende hulgas
mitu kobedat teksti;
nüüd kirjutan ma
täisti teistmoodi;
muuseas, see uus vorm
avanes mulle ühe haiguse tõttu)
niisiis,
ühes vanas luuletuses
täpse,alt selle luuletuse
viimastes ridades
ma kirjutasin surnutest
keda äratavad need vormis naisterahvad
lõppjaamades
ja tühjades metroovagunites:
"kui palju joobnuid vähkreb lämbudes
öise metroo võrkudes"

Korea muljeid

Taasavaldan Eesti Ekspressis ilmunud teksti, siin on rohkem pilte.

Korea elab tulevikus

Igor Kotjuh

Eesti Ekspress

Lõuna-Koreas maksavad korterid lossihinda ja üksildust käiakse leevendamas kirikutes, kirjutab Igor Kotjuh. 

Võõras ei pruugi alati tähendada eksootilist, ent Korea puhul see on nii. Isegi ülimoodsas Sŏulis on raske leida eluvaldkonda, mis sarnaneks Eestiga. Linn kõneleb sinuga unikaalse tähestiku hangul (loodud teadlaste poolt 1443. aastal, 51 märki) abil ning tänavate ja metroojaamade ingliskeelsed viited on kasutusel reeglina vaid kesklinna kandis, mis tähendab, et uudishimulikum võõramaalane peab panustama oma silma- ja kõrvamälule ehk jätma meelde teatud objekti asukoha või pidama meeles teatud aadressi hääldamist korealase esituses, et vajaduse korral seda hiljem kuuldavale tuua. Kuid ka see pole veel garantii. Kohalik rahvas on heatahtlik ja abivalmis, ent saadud infosse tuleb suhtuda mõnevõrra ettevaatlikult ja kriitiliselt.

Põhjuseks on nende kasvatus: korealase jaoks on oluline oma näo säilitamine, mistõttu ta üldjuhul ütleb, kuhu tuleb minna, isegi kui ei tea täpset vastust. Eksimine on Koreas lubatud, ebakindluse üles näitamine paraku mitte.

Riik, mille kultuur on mitme aastatuhande vanune ja mille elanikkond on kasvanud üle 50 miljoni inimeseni, on töötanud välja oma eetikakoodeksi, arusaama õigest ja väärast, heast ja kurjast. Seda on võimalik täheldada juba teel lennujaamast Sŏuli. Selle poolsada kilomeetrit saab läbida bussiga, mille juht kannab lipsuga univormi ja valgeid sõrmikuid ning enne sõidu alustamist tervitab reisijaid sügava kummardusega salongi poole. Neid viisakaid kummardusi talitsetud naeratuse saatel nägin hiljem veelgi: söögikohtades, rongis, kirjanike kongressil. Korea keeles on viis austuseastet, sõnaosakest, mida meie tõlkijad annaksid edasi – ekvivalendi puudumise tõttu – vaid kahe sõnaga, “sina” ja “Teie”.

Mu reisimärkmiku esimesed sissekanded märkavad siiski korealaste avatust uuele, eelkõige tehnikasaavutustele. Niipea kui rahvamass jõuab ooteplatvormilt metroovagunisse, võetakse välja telefonid. Mida kõike nendega tehakse: suhtevõrgustikud, e-mail, chat, muusika, e-raamat, teleuudised, arvutimängud... See kehtib ka vagunisse sattunud sõprade seltskonna ja isegi noorpaari kohta – virtuaalsed suhted on samuti olulised. Vanemad inimesed pole sellega nõus, vähemalt nii näib, sõidavad niisama või loevad tavalist raamatut.

Samuti oli esmalt üllatav näha noori naisi laialdaselt kandmas miniseelikuid ja šortse, mis kontrasteerus nende traditsioonilise seesmise tagasihoidlikkusega üldiselt ja Konfutsiuse õpetusega naiste-meeste osas täpsemalt: mees on taevas, naine on maa; naine peab eluaeg kuuletuma ja sõltuma – vanematest, mehest, pojast. Ent sellise riietusstiiliga ei taheta rõhutada naiselikkust (ja hoopiski mitte seksuaalsust), need garderoobiesemed on sooja ilmaga mugavad ja head. Septembri keskmine temperatuur Koreas oli ligi +28 ˚C.

Siiski teeksin siinjuures poolihääli komplimendi korea naistele. Nad on ilusad kogu oma vaguruses. Need, kellel on ümar nägu ja kumerad sääred, astuvad mõõdetud sammul, aeglaselt, justkui nautides iga liigutust, nad meenutavad suurepärast kohevat kassi. Ovaalne nägu jälle teeb suuremaks silmad, selliste naiste sääred ja reied on nii peenikesed ja küünarnukid-põlved nii teravad, et see võimaldab võrrelda neid väleda rohutirtsuga.

Kirjutan poeetiliselt korea naistest, kuna mehed on siin riigis niigi au sees. Kuidas teisiti seletada uut skulptuuri Sŏuli bussijaama lähedal, vast avatud kaubanduskeskuse ees? Me näeme justkui seriaali “Seks ja linn” kangelast. Sihvakas figuur, energiline kõnnak, käte otsas moemajade logodega paberkotid, kuid... Elunautija rollis pole kujutatud mitte keskeakriisist üle saanud naine, vaid hoopis edukas mees, viigipükstes kontoritöötaja.

Üldiselt ilusaid inimesi, nii nagu näeb ilu eurooplane, on Koreas suhteliselt palju. Traditsiooniline riisil ja aedviljadel põhinev köök, mereandide ning linnu- ja loomaliha võrdne väärtustamine, vürtside tarvitamine ning oma keha ja tervise eest hoolitsemist lubav hea elujärg laseb saavutada ja kaua säilitada head füüsilist vormi. Tüsedad inimesed on siin pigem erand. Sageli näevad viiekümnendates aastates mehed ja naised tegelikult nooremana välja. Naised pöörduvad ilukirurgia poole, et korrigeerida oma büsti või huuli.

Söögist tuleb rääkida eraldi. Kohe tuleb mainida, et see on kättesaadav igaühele. See on odav, kvaliteetne ja lähedal. Söömine on midagi praktilist, mis peab saama kiiresti lahendatud. Igal sammul on suured ja väiksed söögikohad, samuti toidupoed (kus saab valmistada endale iseseisvalt kohvi või ülimenukaid kiirnuudleid ramen), millest arvestatav osa töötab 24 tundi päevas. Nii et näljahäda leevendamine on siin n-ö ühe minuti küsimus: tuleb vaid astuda tänavale.

Giidi selgituste kohaselt ei teinud linnugripp H5N1 korealastele liiga kahel põhjusel: kimchi ja söögipulgad. Praeguseks oleme Eestis tuttavad mõlemaga, kuid ikkagi: bukett, mille koostisosadeks on hapendatud hiina kapsas, valge redis, kress, roheline sibul, küüslauk, sinepilehed ja tšillipulber. Korealased panevad alati põhiroa ja rohkete suupistete kõrvale väikse taldriku kimchi’ga.

Söögipulgad on ühekordselt kasutatavad, mistõttu nendel asuvad nähtamatud pahalased ei levinud sealt edasi.

Korea toidupoes ei müüda hapukoort, keefirit ega musta leiba. Minu teine võõrustaja, Kasahstanist pärit korealane, teadis siiski Sŏulis kohta, kus müüakse Taani päritolu (sic!) hapukoort, 970grammine purk maksis kõigest 5 eurot, oli hea paksusega ja väga maitsev.

Lisan siia veel ühe tähelepaneku, mis on seotud korealaste toitumisharjumustega: uurides ümbrust, kui sõitsin rongiga läbi kogu riigi, et jõuda lõunaosas asuvasse Busani, ei näinud ma tee ääres ühtegi looma, olid vaid riisipõllud, linnad ja mäed. Korea on haruldane riik maailmas, kuna umbes 70% selle pindalast on kaetud mägedega. Et põllumaad on vähe ja rahvastiku tihedus suur, pidid võimud igalt hektarilt saama maksimaalset kasu ehk mõtlema kalorites. See ongi põhjus, miks 80% põllumajandusest tegeleb riisikasvatusega: võrreldes loomakasvatusega on kasu kalorites ühe hektari pealt 10–15 korda suurem. Rongisõit oli elamus ka seepärast, et see raudtee on üks kiiremaid maailmas: 420 kilomeetrit läbiti kõigest 2,5 tunniga.

Tasase maa nappus mõjutab omakorda kinnisvaraturgu. Siin ehitatakse pidevalt uusi kortermaju pisikeste korteritega, mistõttu need paneelmajad on üsna kitsad. Ja kallid. Korealased ise ütlevad, et mõnigi loss Euroopas on Sŏuli korterist odavam. Näiteks 43 m² korter, kesklinnast parajal kaugusel, maksab 600 000 eurot. Korteri üürimine on rahaliselt veidi kergem ettevõtmine, kuid ikkagi: 30 m² kortertuba Sŏuli lähistel maksab 500–600 eurot kuus, Tallinnas oleks selle raha eest võimalik üürida avar maja saunaga. Kinnisvara on kallis, kuna – nagu on lihtne ära arvata – see on sõltuvuses maa hinnast: 90% korteri hinnast moodustab maa maksumus. Ja rohelust ei ole tänavatel kuigi palju, kui tegemist pole pargiga.

Võib kujutada ette minu imestust, kui ülalmainitud võõrustaja pani mind magama põrandale. Üks tekk keha alla, teine peale – ja voodi valmis. Hommikul rulliti see “voodi” kokku ja tõsteti nurka.

Teisest nurgast võttis ta väikse laua kokkupandavate lühikeste jalgadega – see madal laud, justkui mänguasi, oli meie söögilaud, ja põrand transformeerus madratsist tooliks. Istuda tuli linoleumile asetatud padjakesel, mistõttu me põlved sööstsid eri suundades üles.

Ütlen ausalt, alguses arvasin – õnneks endamisi! –, et see on n-ö tüüpiline poissmehe elamine. Ning alles hiljem sain teada, et nii näeb välja traditsiooniline korea kodu.

Korea ühiskond austab oma ajalugu, ent on avatud alternatiividele, püüdes neid mõtestada ja viia kokku kohaliku eluga. Konfutsianism, budism ja kristlus moodustavad omapärase sümbioosi, kujundades korealaste mõttemaailma, moraalseid norme ja käitumismalle. Koreas on kuritegevus praktiliselt olematu, mistõttu inimesed võivad viibida väljas kus tahes ja mis tahes ajal. Sŏuli äärelinnas võib hämaruse saabudes silmata ebatavalist illuminatsiooni: neooniga valgustatud ristid. Magalarajoonides on neid kuni kümme tükki pooleruutkilomeetrise ala kohta, tähistamaks erinevaid protestantlikke kirikuid. Vastavad saalid asuvad sageli suuremas hoones, jagades seda igasuguste äridega: kinnisvarabürood (neid on siin enam kui palju), söögikohad, karaoke, arvutimängud jne.

Umbes pooled korealased on mõne religiooni pooldajad, nendest veidi enam kui pooled on kristlased ja veidi vähem kui pooled on budistid. Korealaste jaoks on oluline suhtlemine ja just seda otsitakse ka kirikus. Koduperenaised saavad seal leevendust üksindusele, samal ajal kui mehed on hiliste õhtutundideni tööl. Kas selline võib välja näha kunagine postpostindustriaalne ühiskond?

Üks koht, kus Korea minevik ja tulevik kokku saavad, on kindlasti tänapäeva kunst. Külastasin galeriisid Sŏuli kunstitänaval ning sattusin noore naiskunstniku Choi Ji Youngi esimese isikunäituse “The Story of Lights in Nature” avamisele, mis toimus Gana Art Space’i ruumides. Veinid ja juust, nagu ikka. Kuid üks detail oli teist moodi: avamine ei olnud rõõmus sündmus. Noore autori professorist juhendaja rääkis tõsise näoga, külalised olid samuti vaiksed ja kunstnik ise oli kõige rangema olekuga. Neid on õpetatud, et rõõmu väljanäitamine avalikus kohas pole sünnis, tuleb olla tagasihoidlik.

Või teemade valik, seegi on eriline. Rahvuslik nüüdiskunsti muuseum. Hoovis võtab meid vastu suur plekist inimese skulptuur, taustaks rohelised mäenõlvad ja kosk. Hoones on kesksel kohal sadadest teleritest ehitatud Paabeli torn, iga teler näitab oma filmi, jalamil silt “Sponsored by Samsung Electronics”. Seintel on Korea tänapäeva kunstnike loodusmaalid või sõjapanoraamid. Panustatud on pigem tehnikale kui ideele või kontseptsioonile. Kõige sotsiaalselt teravam teos pärineb samal ajal toimuvalt aastanäituselt. Postamendil lamab inimesesuurune jänes. Korea- ja ingliskeelne tekst teatab järgmist: “Kostüümi sees on Põhja-Koreast põgenenud üliõpilane, kes teenib niimoodi elatist. Palun ärge puudutage teda, et ta saaks häireteta jätkata oma tööd.”

Igor Kotjuh käis Koreas seoses septembri keskpaigas toimunud kirjanike üleilmse PEN-kongressiga, mida peeti riigi iidses pealinnas Gyeongjus, kus mägedest ümbritsetult elab praegu vähem kui 300 000 inimest.

Allikas