суббота, 28 июня 2014 г.

2 päeva Peterburis

Selline värske uudis: aprilli lõpus toimus Peterburis  XXI Vabavärsifestival, kus mul õnnestus osaleda ja kuulda-näha üht-teist huvitavat. Mobiilis tehtud märkmed-fotod ja eesmärk panna kirja 10 punktist koosneva ülevaate võimadavad teostada seda plaani kas või paari kuu pärast, millest kavatsen nüüd kinni haarata.

Peterburi  XXI Vabavärsifestival 26.-27.04.2014

1. Venemaa iga-aastane vabavärsifestival  toimus seekord esimest korda kahes linnas: aprilli alguses Moskvas ja aprilli lõpus Peterburis. Festival toimub nädalavahetusel, on suunatud eelkõige luuletajatest publikule ning sellel on tihe eeskava: päeva jooksul võib esineda kuni 50 luuletajat, kuni 5 minutit aega iga autori kohta. See võimaldab näha vene vabavärsi hetkeseisu ning arendada põnevaid vestlusi ametliku programmi järel. Olen külastanud seda festivali ka varem, Moskvas, Peterburis ja Tveris ning isegi kirjutanud sellest lehes 18.05.2007 Sirp: Vene karu maadleb vabavärsiga.

2. Ka seekord olen kirjutanud festivali järel artikli, kuid hoopis teisel põhjusel ja teisel teemal. Läksin Peterburi rongiga, mis oli lühike (vist neli vagunit) ja nobe, kuid üle Narva jõe silla sõitis eriti hoolikalt ja aeglaselt. Tahes-tahtmata hakasin mõtlema piirist kui omaette nähtusest. Meeter siia on veel Eesti, aga järgmine? Aga ülejärmine? Tegin vaguniaknast klõpsu ja kui Sirp paar nädalat hiljem palus ootamatult artikli eestivene kirjandusest, oli kujund juba valmis. Siin on see artikkel 06.06.2014. Sirp. Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi ja pilt (kuigi alguses tuli pilt ja seejärel artikkel):

Narva jõgi
3. Vabavärsifestivalil luuletajad loevad oma luulet, aga see pole kõik. On veel ka tõlkeluule eeskava ja väike luuleteoreetiline konverents. Publikuks samad luuletajatest kuulajad. Nii olen ma iga kord saanud tutvustada uuemat eesti luulet, kaks-kolm autorit. Seekordses valikus oli kolm nime: Liina Tammiste, Sveta Grigorjeva ja Jaan Kaplinski.

4.  Liina Tammiste luule tutvustamiseks võtsin kaasa ta LP mõõtu luulekogu „Refresh“, mis on omaette väärtus. Tutvustasin ka poleemikat ta luule ümber (märksõnaks „enter“), mis pakkus kuulajatele huvi, kuigi publik oli selle poleemika pärast pigem üllatunud: luulet „sõna per rida“ on vene keeles kirjutatud ligi 50 aaastat tagasi ja selles faktis endas pole midagi erilist. 

Liina Tammiste "Refresh" Peterburis
Küll aga läksid publikule korda luuletused ise, lakoonilised, löövad, julged ja kohati provotseerivad. Festivali järel räägiti järgmist: 

(a) oleks tore saada tuttavaks nende luuletuste autoriga,
(b) Liina Tammiste luule meenutab Veera Pavlova (s 1963) luulet (kes on viimase kümnendi kõige tõlgitum vene luuletaja, siin on ta veevilehekülg – I.K.),
(c) kiideti „Refreshi“ kujundust – originaalne, stiilne, julge ning leiti, et võiks teha järge reaalse vinüüliga, mille peal oleks salvestatud luule autori esituses.

5. Sveta Grigorjevast sai samuti publiku lemmik. Taiplik, terav, osav, kaasaegne luule, hindas publik. Kui lugesin „vanja tappis inimese...“ (teine luuletus siinses Vikerkaare valikus), oli saal eriti vastuvõtlik ja isegi rõõmus. Lugemise jooksul puhkes publik mitu korda naerma ning viimase rea järel üksmeelselt aplodeeris. Ka Sveta Grigorjeva raamatu puhul „kes kardab sveta grigorjevat?“ tõsteti esile raamatu kujundust: „в Эстонии умеют делать хорошие книги.

6.  Jaan Kaplinski luulet ei pidanud esitlema venekeelses tõlkes, kuna viimastel aastatel on ta kirjutanud mitukümmend luuletust otse vene keeles, mis ilmusid mai lõpus eraldi raamatuna "Белые бабочки ночи". Tundus, et sealne publik teadis (eriti vanem põlvkond), kes on Jaan Kaplinski, mistõttu ta luulet kuulati keskendunud vaikuses ja korraldajad lubasid lugeda plaanitust rohkem. Kommentaarid: Kaplinskil on rikas ja puhas (ilma aktsendita) vene keel ja ta võiks esitleda oma venekeelset luulekoguVenemaal.

7.  Festivali ajaks ilmus luuleajakiri Vozduh 1/2014, millest mõnigi eksemplar jõudis Moskvast Peterburi. See on spetsiifiline väljaanne, mis tutvustab kaasaegset vene luulet, ajakirjas on ka tõlkeluule rubriik ja luuleraamatute arvustuste rubriik. Vene luule on ajakirja mõistes venekeelne luule, kus iganes see poleks kirjutatud. Arvustuste rubriigis on kaks alarubriiki: mitmeleheküljelised artiklid ja lühikesed retsensioonid (2000-3000 tm). Kirjutan sellest nii üksikasjalikult, et jõuda oma jutuga järgmise seigani: uues Vozduhis on mitu Eestiga otseselt või kaudselt seotud materjali, loetlen järjest:

(a) Jaan Kaplinski luulevalik, mis oli avaldatud vana vene keele ortograafias (esmakordselt ajakirja ajaloos, ajakiri ilmub 2006. aastast.).
(b) Minu venekeelsele luulekogule „Eesti disain“ ilmus kolm (!) retsensiooni.
(c) Ajakirjas hakati arvustama ka vene keelde tõlgitud luulekogusid, mistõttu Maarja Kangro raamatule Черный помидор oli avaldatud eraldi retsensioon.
d) Ühtlasi debüteerisin samas Vozduhis vene luule arvustajana. Kirjutasin kolm retsensiooni ja kõik kolm ka avaldati: Vitali Puhhanovi, Aleksei Porvini ja Semjon Hanini raamatutele.

8. Mitte-formaalsest suhtlemisest võib tuua esile lausa ajaloolist sündmust, mis on seotud Peterburi ühe viimase vana katlamaja sulgemisega. Mäletatavasti töötasid mitmed loomeinimesed Nõukogude Liidus aja just katlamajades, mis võimaldas neil tegeleda loominguga ning korraldada toredaid loomingulisi koosviibimisi. Viktor Tsoi töötas omal ajal sealsamas Peterburis (Leningradis) katlamajas Kamtštka, kus praegu asub muuseum. Ja selle aasta kevadeni töötas ühes teises Peterburi katlamajas kütjana luuletaja Dima Grigorjev (s 1960 - jah, ta tutvustab ennast nii: Dima Grigorjev, siin on põhjalik portreelugu temast). Enam vanad katlamajad Peterburis ei funktsioneeri, kuna linnavõimud panid need ohutuse mõttes kinni. Dima Grigorjev tähistas töökoha kaotamist peoga katlamaja ruumides, kuhu kutsus kõiki festivali külalisi. Kohale tuli umbes 35 inimest, igaühel söögid-joogid-luuletused kaasas. See oli üks vahva õhtu, mida Dima Grigorhev võttis osaliselt ka videole.

Dima Grigorjevi katlamaja külalised
9.  Loomulikult Dima Grigorjevile meeldisid Sveta Grigorjeva luuletused. See oli suurepärane kokkusattumus, et Grigorjev ja Grigorjeva said vaikselt festivali kangelasteks: Dima tänu katlamajale ja Sveta tänu oma luuletustele. Siin kaks G-d ühel pildil.

Dima Grigorjev meets Sveta Grigorjeva
10.  Kümnenda punkti juures selgus, et neid võiks olla rohkem. Kuid reeglid on reeglid, mistõttu edasi kasutan jälle alajaotust:

(a) Kuna festivali üks korraldajatest on ühtlasi Mihhail Zoštšenko (1894-1958) majamuuseumi töötaja, avastasin ma ühel hetkel ennast selles asutuses. Siin sain teada, et tegemist on kõige väiksema muuseumiga Peterburis. Nõukogude kriitikast kannatav Zoštšenko elas viimastel aastatel kahetoalises korteris, mille pind on 45m2. Kuigi lugejatel kirjaniku nimi seostub novellide ja följetonidega, mis on kirjutatud humoorikas, iroonililes ja satiirilises võtmes, tal on ka teine teene vene kirjanduse ees: romaanid „Возвращенная молодость“ (1933) ja „Перед восходом солнца (1943), sest nendest esimene teos on psühholoogiline ja teine psühhoanalüütiline proosa. See oli midagi uut tolle aja kontekstis, mis tõi kirjanikule hiljem pahandusi,

(b) Olen juba varem tähele pannud, et Eestis kunstnikud reeglina teavad uuemat eesti kirjandust, kuid kirjarahvas ei saa alati vastata samaga seoses kaasaegse eesti kunstiga. Peterburis on teine olukord. Sealsed luuletajad suhtlevad tihedalt kunstnikega ning sageli esinevad koos. Ja veel. Mõned Peterburi luuletajad on ühtlasi rahvusvahelise mainega kunstnikud, nagu näiteks Valeri Mišin (s 1939) ja Sergei Kovalski (s 1948). Festivali päevadel oli mõlemal mainitud luuletajal ka oma näituste avamised, mis toimusid sama kultuurikeskuse Puškinskaja-10 ruumides. Ka sinna mul õnnestus sattuda ning imetleda oivalist kunsti.

Валерий Мишин ВАРИАНТЫ ПОСТРЕАЛИЗМА
("Разговор трубы с гитарой -1", х/м)
Валерий Мишин ВАРИАНТЫ ПОСТРЕАЛИЗМА 
("Разговор трубы с гитарой -2", х/м)
Praegu mõtlen: kuidas ma seda kõike jõudsin? Reedel õhtul tulin Peterburi ja põhapäeval õhtul olin tagasi Eestis. Ilmselt oli festival väga hästi korraldatud.

2 комментария:

Анонимный комментирует...

А ещё мы с вами на вернисаже столкнулись. Зинаида

Igor Kotjuh комментирует...

Да, так и было :)