воскресенье, 28 октября 2012 г.

3 raamatut: Peter Handke, Karl Martin Sinijärv, Suur Tõll

Käesoleval aastal kirjutasin Eesti Ekspressile kolmest väga erinevast raamatust: Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“, Karl Martin Sinijärv "Sureliku muuga", Rein Raamat "Большой Тылль". Miks just nendest?

Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“ oli kui sõõm värsket õhku, kuna mulle meeldivad mõtisklused kirjanduse köögipoolsest. Selle raamatu lugemine oli elamuseks ka seetõttu, et seda pole tõlgitud vene keelde. Selles on midagi erilist: avastada maailmakirjandust eesti keele kaudu.

Karl Martin Sinijärv "Sureliku muuga" on luulekogu üdiklubi luuletustega, mis justkui peaksid olema päevakajalised, ent pealmise kihi all sisaldavad ka muid tähendusi. Tasus anda välja eraldi raamatuna! Kuna tegemist oli spetsiifilise kirjandusega, üritasin kirjutada ebatavalisel moel, eripärase sõnavara ja huumoriga.

Raamatust "Большой Тылль" kirjutasin rubriiki "Veider raamat". See oli ammune tellimus, mille täitmiseks oli raske leida aega. Samas loobuda ei tahtnud ja nii sai sellest artiklist minu esimene lennukis kirjutatud lugu. See juhtus teel Koreasse, kuskil Krasnojarski ja Irkutski kohal. Lugu jõudis ilmuda enne, kui tulin Eestisse tagasi ning sai hea vastukaja osaliseks. Tuttavad raamatukunstnikud tõstsid esile, et arvustajad ei kirjuta kuigi sageli illustratsioonidest. See pani mind imestama, kuna mulle tundus, et olen kirjutanud eelkõige raamatust endast. Selline veider lugu.


***
Eesti Ekspress (2012) 19. juuli, lk. 35

Igor Kotjuh. Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“
Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu 18/2012. 51 lk.

Austria kirjandusklassik Peter Handke (1942) on siinmail tuntud tegelane. 1970. aastal ilmus Rita Tasa tõlkes ta näidend „Kaspar“ ning 1981. aastal Mati Sirkeli eestindatud lühiromaan „Tõelise tundmuse hetk. Vasakukäeline naine“. Kuid Handket teatakse ka stsenaristina, seda tänu koostööle režissööri Wim Wendersiga. Nende koostöö tuntuim näide on ehk 1987. aasta film „Taevas Berliini kohal“.
2006. aastal jõudis Handke nimi maailmameediasse, kui mees osales Serbia endise presidendi, sõjakurjategijana kohtu alla antud Slobodan Miloševići matustel. Handke tegi seda veendumusest, et „Sl. M. polnud mingi „diktaator““. Selle tagajärjel oli ta sunnitud loobuma 63 000 dollari suurusest Heinrich Heine preemiast ning prantsuse rahvusteater Comédie-Française katkestas ta näidendi lavale toomise.
Kirjanikuna käitub Handke hoopis rahulikumalt. Lugeja ei leia ta raamatutes skandaali ega provokatsiooni. Võib öelda, et Handke on ratsionaalne autor. Kõigepealt saab lause valmis kirjaniku peas, seejärel paberil, mitte vastupidi. Seda on tunda ka „Kirjaniku õhtupoolikus“, mis vaatleb üksikasjalikult ainsa tegelase, anonüümse kirjaniku identiteeti.
See on meeldivalt igav tekst, mis balansseerib intellektuaalse ja poeetilise vahel: „Sellest ajast peale, kui kirjanik kord peaaegu aasta otsa oli elanud ettekujutuses, et ta on keele kaotanud, oli iga lause, mille ta kirja pani ja mille puhul ta lisaks ka jätkamise võimalust tajus, tema jaoks sündmuseks saanud.“ (lk 7)
„Kirjaniku õhtupoolik“ on siis ühe kirjutava inimese püüd määratleda ennast kirjutava inimesena, isegi kui see inimene vahel ei kirjuta. Sisekaemused ja ümbritseva maailma jälgimine kuuluvad samuti kirjaniku töö juurde, on Handke veendunud. Sellega võib nõustuda, kui tegemist on nn „ausa“ kirjanikuga, kes ei stimuleeri ennast loomingulisteks kangelastegudeks igasuguste narkootikumide abil (armumised, alkohol) ega simuleeri loomingut (kirjutamine kirjutamise pärast, grafomaania). Handke loodud kirjaniku tegelaskuju oskab kannatada vaesel ajal ja teha valikuid õndsal ajal.


***
Eesti Ekspress (2012) 13. sept., lk. 41
Igor Kotjuh. Veider raamat: “Большой Тылль”

Alguses oli animafilm. Ei, vale. Alguses oli suuline rahvapärimus. Siis oli rahvapärimuse järgi kirja pandud lugu. Siis alles veider multikas ning multika järel raamat. Multikas ilmus helesinistele ekraanidele 1980. aastal, raamat tuli välja 1982. aastal. Seda kõike tehti Suure Tõllu pärast.
Mina, kes ma olin raamatu ilmumise ajal lasteaialaps, puutusin kokku väljaande venekeelse versiooniga. Ja “Большой Тылль” oli sama võimas kui originaal. Mis kole lugu! Mis koledad pildid! Vaatamata tagasihoidlikule mahule – raamatus oli 26 lehekülge – oli lugemismulje monumentaalne. See oli Arraku puhas võit.
Jah, vihiku pildid prevaleerisid tugevasti Rein Raamatu teksti üle. Seda nii sisuliselt kui küljenduslikult – trükisõnale oli jäetud mõni rida lehekülje alumises servas. Raamatut sirvides tundus, et tekst polegi oluline – pildid suutsid luua narratiivi iseseisvalt.
Väikelaps ei teadnud muidugi, milleks oli vaja moondunud koljuga mäesuurusi inimolendeid. Vanapaganat, kahe pupilliga vasakus silmas. Lendavaid jäsemeid. Hiljem nähtud gorilla või King Kong polnud Suure Tõllu kõrval enam kuigi eksootilised ega hirmuäratavad.
Kas Suure Tõllu müüt rekonstrueeris iidset lugu kurjadest hiiglastest, kas multikas ja raamat vihjasid eesti rahva vabadusihale ja -võitlusele – sulaaeg oli ju tolleks ajaks ümber saanud – hoovis sellest ei räägitud. Küll aga sai Suurest Tõllust 1970ndatel sündinud põnnide lapsepõlve üks ühisnimetajaid. Legendaarne õudusunenäokangelane. Selline võiks olla ta koht tänapäeval, raamatupoes ja lennujaamas. Nagu norrakate trollid või soomlaste muumid.
Kuid… isegi kui see oleks nii, saavad mu enda lapsed teha “Suure Tõlluga” tutvust kunagi koolis, mitte varem. Et ta ei seostuks neil pelgalt õudusunenägudega, vaid et nad näeksid selle tegelaskuju veidras kujutamisviisis üht eesti kunsti õnnestunud näidet.


***
Eesti Ekspress (2012) 20. sept., lk. 45

Igor Kotjuh. Elementaarselt geniaalne
Nädala raamat: Karl Martin Sinijärv “Sureliku muuga”, Näo Kirik, 2012. 94 lk.

Eks on nii, et igal asjal on algus, kaasa arvatud sellel tagasihoidlikul tekstikesel, kuigi vahel meeldiks mõelda hoopis vastupidist. No näiteks: austet autori X puhul laskus hää publiku pääle selline meistriteos, mis lämmatas oma võimsa teostusega ja mille alg- ja lõpposa asuvad teineteisest nii kaugel, et need pole hoomatavad ega käega katsutavad.
Isand Sinijärve vastne luulekogu “Sureliku muuga” on küll üllatusi täis, ta peadpööritavast sõnakasutusest võib jääda purjugi, ent see seletab lugejale ka midagi konkreetset. Juba autori saatesõnast tuleb välja, et säärast päälkirja pidi kandma armastatud poeedi Jürgen Rooste värsikogu, kes on teadagi suur Underi raamatunimede austaja. Ent teadmata põhjusel ei meeldinud Roostele vanema sõbra väljamõeldud päälkiri ja nii pidi KMS kasutama seda ise. Milline õnnelik paratamatus! Aga sellest veidi hiljem.
Tollessamas kaassõnas hoiatab KMS, et “Sureliku muuga” sisaldab ajaluulet, mida oli kasutet ka üdiklubi külaliste hirmutamiseks – küll on kahju, et sellist šokišotti ei pakuta Harju keskmises baaris. Tulemus on mõneti paradoksaalne: päevakajalised luuletused kõlavad igavikuliselt. Ühtedel on aforismi potentsiaali, teistes on peidus väike mõistujutt ja kolmandad on vastupandamatult ilusad. Siin on võimalik tabada sedasorti geniaalsust, mis pidavat olema elementaarne. Selge sõna võlu. “Me kunstiloos on lehekülgi sünki / ja meie teadmistes on leigeid lünki. // Kust saada leeklamp, millega ta läita / ja kuidas tühjus täiusega täita?” (lk 37).
Veel jääb selles raamatus silma teatud sõnade tihe kasutamine, eelkõige käib see “kultuuri” kohta, mida leiab tõeliselt palju. Varem oli kultuur KMSi luules pigem tajutav, pesitses ridade vahel. Peab aga tõdema, et kultuuri kultuuriks nimetamine ei võtnud KMSi luules kultuuri vähemaks. Hoopis konkreetsemaks läks, tõsiseks, mehiseks. Sama võib möönda kasutatavate asesõnade kohta – nii palju “me’d” pole KMSi poeetilises loomingus varem olnud. Seegi näitab julgust mõelda laiemale lugejale, mis on igati õigustatud – kõrges loomevormis autor loodab ikka, et tema hääl oleks kuuldav.
Ja nüüd jõuame alguse juurde. “Kes mõtleb välja masina, mis mõtleb välja masina / mis mõtleb välja masina, mis mõtleb miskist muust / ja elust mõtleb kaa ja sellest luuletaja asjast” (lk 82). Nendest ridadest, nagu ka raamatu nimest, kumab välja Viidingu-Üdi intensiivne, mänguline ja mõtlik valgus – mõtles temagi elule ja millelegi muule. Nii võib Underi ja Rooste kiuste ja kaudu tabada praeguse Sinijärve poeetika lähtetalasid. Ta luulenaljadel on oma mõte.

3 luuletust

Vikerkaares nr 9/2012 ilmunud luuletused.


***
„Et olla õnnelik, on inimesel vaja kas või tund päevas, kas või kümme minutit eksisteerida masinlikult“. (Nabokov)


ma tundsin üht poeeti
uhkete juustega
need kasvasid raevukalt
ta kaunis peas
oivaline pahmakas
hõbedased kiharad
ta elas lätis
ja tal oli suur perekond

ma tundsin teist poeeti
täidlaste huultega
kui ta muigutas suud
lõi õitsele roosinupp
mõnusad padjakesed
loodud suudluste tarvis
ta elas tallinnas
ja vandus jubedasti

ma tundsin veel üht poeeti
pikkade jalgadega
need olid nagu sirkel
kitsastes mustades pükstes
kui ta võttis istet
sööstsid põlved üles
ta elas tallinnas
ja oli melomaan

ma tundsin ka poeeti
kel oli veetlev ninake
kõik prillid sobisid
selle püramiidikesega
kui ta nuusutas toitu
muutus see maitsvamaks
ta elas tallinnas
ja leiutas igasugu sõnu

samuti tundsin poeeti
kes oli laitmatu rühiga
tema tikksirge selg
oleks kõlvanud vaaderpassiks
ja ta liikus nõnda kergelt
nagu lendleks liblikas
ta elas tartus
ja oli vaimustuses teatrist

ma tundsin neid juukseid
huuli jalgu nina ja rühti
need võisid jutustada naisest
nagu teda näeb mees
naise ohvritest
armastatud mehe pärast
see naine elas kõikjal
ja kõneles luule nimel

tlk Katrin Väli


***
metafüüsika algab reedel
kui lapsepõlvesõbratar
saadab sind Kiiev-Simferoopoli rongile
annab perroonil õrnalt põsele musi
sina sõidad kirjandusfestivalile
laual kilisevad
külmast higistavad pudelid
naine kupees sõidab tütar Marina juurde
küsib: kuidas teil seal Eestis läheb
venelastele liiga ei tehta?
ei ütlen mina
ja mõtlen oma kotti peidetud 
iPadi peale
ei tehta liiga
venelased panid juba suvel
kõik Eesti hotellid jõuluks kinni

naine istub alumisel istmel ja esitab aina uusi küsimusi
iPad tema all tahab saada uusi luuletusi
kes ma olen?
trubaduur, kes tunneb kunstist rõõmu
otsib kohtumisi uute laulude, nägude ja tänavatega
Eestis ootavad mind naine ja lapsed
(lugejatele meeldivad vihjed autori eluloole)
merevaatega korter
(ma armastan rohkem järvi, aga see pole oluline)
ja lõputu sukeldumine iseendasse

Eesti, Eesti...
uhke kõnnakuga tütarlaps
vaatab kord Läände, kord Põhja
ent oskab ka häält tõsta
"tuleb välja, et oled oma nii siin kui seal?"
märgib naine kupees
noogutan vastuseks
mulle meeldib igal pool välismaalane olla

metafüüsika algab reedel
kui päev jõuab õhtusse
koridoris käib vagunisaatja
hallide karvadega kaetud rind paljastatud
ja tema kaunitarist kolleeg
kes avab teelusikaga õllepudelit

kõrvitsast saab tõld
Kaurismäki otsib Prantsusmaalt Soomet
Allen leiab Pariisist New Yorgi
restoranvagun kihutab keskööle vastu

sa sõidad vallutama Krimmi
justkui eesti luuletaja
ehkki kirjutad vene keeles
justkui vene luuletaja
ehkki ei kirjuta riimis
sôidad jänest vagunisaatjate kupees

telefonile tuleb ukraina reklaam:
ole mõnus
vajuta ok
ja loe anekdoote

tlk Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh


***
ükskord kui kõik on surnud
kõik kel on olnud meiega vahetu suhe
kõigepealt meie vanemad
(vanaemasid-vanaisasid juba enam pole)
pärast me ise ja meie õed-vennad
pärast meie lapsed
meie palavalt armastatud lapsed
pärast lapselapsed
(neist on praegu veel vara rääkida)
läheb umbes sada aastat
kui pole enam kedagi kes on meid isiklikult tundnud
meie osalust maapealsetes asjades
meenutavad üksnes kaudsed märgid
koltunud fotod
lõhnaõli aroomi kaotanud riided
failid iidvanal kettal
kapsastunud luulekogu minu nimega kaanel
me saame sugupuu oksaks 
elanud majandussurutise aegadel
kui USAs valitses esimene mustanahaline president
kui täiel määral avaldus Messi geenius 
mälestus meist vajub unustusse
mitte keegi ei saa teada kuidas me teineteist armastasime
kuidas kandsime läbi katsumuste oma abielu
salajasi sõnu mida me teineteisele sosistasime

kui me sureme
mis saab siis meie armastusest?
mis saab sinu valgusest
mis juhatab mind võõra linna tänavail?
mis saab minu näost
mille sina tunned teiste hulgast ära?
saja aasta pärast ilmuvad uued poliitilised liidrid ja parteid
uued populaarsed artistid ja bändid
uued tänavad ja linnad
uued armunud
saja aasta pärast
armastame meie teineteist
nagu tänagi
kohamälu
tundeenergia
ühendavad
meie nähtamatud piirjooned

tlk Katrin Väli

воскресенье, 14 октября 2012 г.

Eskapismist

Hiljuti tegin avastuse, et ma pole ulme austaja. Sellele viitavad mu lugemisharjumused - loen nn tavalist luulet või romaani, aga mitte ulmet. Võib-olla seetõttu, et näen ulmes eskapismi, sellal kui mulle meeldiks mõelda, et eelistan seista silmitsi reaalsusega. Kuidagi kahju on jagada oma aega väljamôeldud maailmaga kui olemasolev pole veel põhjalikult kirjeldatud. Nii mõtlen ma sageli, kui puutun kokku ulmeraamatutega.

Viimati juhtus see möödunud nädalal, kui lektor rääkis meie raamatukogus ulmekirjandusest pôhikooli õpilastele. Kuid seekord läksin ma oma mõttega edasi, eelkõige soovist kaitsta ulmet. Kui olla aus, ka nn tavaline kirjandus on eskapism! Ja ajalugu on eskapism! Ja semiootika on eskapism! Ja lastekirjandus samuti!

Tegelikult on raske leida ala, mis poleks eskapism. Tundub, et eskapism on üleüldse inimese elu lahutamatu osa. Ma ei tea, kas on olemas sellised mõisted nagu "varjatud eskapism" või "latentne eskapism", kuid neid võib vabalt kasutada.

Eskapism on pidevalt meie tegemiste-toimingute juures. Sest kui me oleme hõivatud millegagi, samal ajal me pole hõivatud millelegi muuga, teise alaga, olles sellest justkui põgenenud. Sageli me isegi ei teadvusta, millest me loobume, ehk mis on see teine ala.

On ju küllalt näiteid, kui inimene katkestas sportlasekarjääri ja temast sai kirjanik. Eestiski on selline. Või luuletajast saab dramaturg. Või muusikust kunstnik. Jne jne.

Eskapism saadab meid päevast päeva, tahame me seda vôi mitte.

Natuke kurb on tôdeda, et vähesed meist suudavad teostada ennast ka mõnel teisel alal, ajades eluaeg sama rida. Mõnel ei ole sedagi, kui tal puudub teadmine milleks ta võimeline on.

Olgu siis meile kõigile väikseks lohutuseks see võimalus-mõte ise: iga meie tehtud töö taga on peidus mingi teine töö, mis jäi tegemata; see fakt ise annab mõista, et oleme võimelised teostama ennast rohkem kui ühel alal. Oleme võimelised. Kas ka ootame seda võimalust?