3 luuletust

Vikerkaares nr 9/2012 ilmunud luuletused.


***
„Et olla õnnelik, on inimesel vaja kas või tund päevas, kas või kümme minutit eksisteerida masinlikult“. (Nabokov)


ma tundsin üht poeeti
uhkete juustega
need kasvasid raevukalt
ta kaunis peas
oivaline pahmakas
hõbedased kiharad
ta elas lätis
ja tal oli suur perekond

ma tundsin teist poeeti
täidlaste huultega
kui ta muigutas suud
lõi õitsele roosinupp
mõnusad padjakesed
loodud suudluste tarvis
ta elas tallinnas
ja vandus jubedasti

ma tundsin veel üht poeeti
pikkade jalgadega
need olid nagu sirkel
kitsastes mustades pükstes
kui ta võttis istet
sööstsid põlved üles
ta elas tallinnas
ja oli melomaan

ma tundsin ka poeeti
kel oli veetlev ninake
kõik prillid sobisid
selle püramiidikesega
kui ta nuusutas toitu
muutus see maitsvamaks
ta elas tallinnas
ja leiutas igasugu sõnu

samuti tundsin poeeti
kes oli laitmatu rühiga
tema tikksirge selg
oleks kõlvanud vaaderpassiks
ja ta liikus nõnda kergelt
nagu lendleks liblikas
ta elas tartus
ja oli vaimustuses teatrist

ma tundsin neid juukseid
huuli jalgu nina ja rühti
need võisid jutustada naisest
nagu teda näeb mees
naise ohvritest
armastatud mehe pärast
see naine elas kõikjal
ja kõneles luule nimel

tlk Katrin Väli

***

metafüüsika algab reedel

kui lapsepõlvesõbratar

saadab sind Kiiev-Simferoopoli rongile

annab perroonil õrnalt põsele musi

sina sõidad kirjandusfestivalile

laual kilisevad

külmast higistavad pudelid

naine kupees sõidab tütar Marina juurde

küsib: kuidas teil seal Eestis läheb

venelastele liiga ei tehta?

ei ütlen mina

ja mõtlen oma kotti peidetud 

iPadi peale

ei tehta liiga

venelased panid juba suvel

kõik Eesti hotellid jõuluks kinni

naine istub alumisel istmel ja esitab aina uusi küsimusi

iPad tema all tahab saada uusi luuletusi

kes ma olen?

trubaduur, kes tunneb kunstist rõõmu

otsib kohtumisi uute laulude, nägude ja tänavatega

Eestis ootavad mind naine ja lapsed

(lugejatele meeldivad vihjed autori eluloole)

merevaatega korter

(ma armastan rohkem järvi, aga see pole oluline)

ja lõputu sukeldumine iseendasse

Eesti, Eesti...

uhke kõnnakuga tütarlaps

vaatab kord Läände, kord Põhja

ent oskab ka häält tõsta

"tuleb välja, et oled oma nii siin kui seal?"

märgib naine kupees

noogutan vastuseks

mulle meeldib igal pool välismaalane olla

metafüüsika algab reedel

kui päev jõuab õhtusse

koridoris käib vagunisaatja

hallide karvadega kaetud rind paljastatud

ja tema kaunitarist kolleeg

kes avab teelusikaga õllepudelit

kõrvitsast saab tõld

Kaurismäki otsib Prantsusmaalt Soomet

Allen leiab Pariisist New Yorgi

restoranvagun kihutab keskööle vastu

sa sõidad vallutama Krimmi

justkui eesti luuletaja

ehkki kirjutad vene keeles

justkui vene luuletaja

ehkki ei kirjuta riimis

sôidad jänest vagunisaatjate kupees

telefonile tuleb ukraina reklaam:

ole mõnus

vajuta ok

ja loe anekdoote

tlk Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh

***

ükskord kui kõik on surnud

kõik kel on olnud meiega vahetu suhe

kõigepealt meie vanemad

(vanaemasid-vanaisasid juba enam pole)

pärast me ise ja meie õed-vennad

pärast meie lapsed

meie palavalt armastatud lapsed

pärast lapselapsed

(neist on praegu veel vara rääkida)

läheb umbes sada aastat

kui pole enam kedagi kes on meid isiklikult tundnud

meie osalust maapealsetes asjades

meenutavad üksnes kaudsed märgid

koltunud fotod

lõhnaõli aroomi kaotanud riided

failid iidvanal kettal

kapsastunud luulekogu minu nimega kaanel

me saame sugupuu oksaks 

elanud majandussurutise aegadel

kui USAs valitses esimene mustanahaline president

kui täiel määral avaldus Messi geenius 

mälestus meist vajub unustusse

mitte keegi ei saa teada kuidas me teineteist armastasime

kuidas kandsime läbi katsumuste oma abielu

salajasi sõnu mida me teineteisele sosistasime

kui me sureme

mis saab siis meie armastusest?

mis saab sinu valgusest

mis juhatab mind võõra linna tänavail?

mis saab minu näost

mille sina tunned teiste hulgast ära?

saja aasta pärast ilmuvad uued poliitilised liidrid ja parteid

uued populaarsed artistid ja bändid

uued tänavad ja linnad

uued armunud

saja aasta pärast

armastame meie teineteist

nagu tänagi

kohamälu

tundeenergia

ühendavad

meie nähtamatud piirjooned

tlk Katrin Väli