2 päeva Peterburis

Selline värske uudis: aprilli lõpus toimus Peterburis  XXI Vabavärsifestival, kus mul õnnestus osaleda ja kuulda-näha üht-teist huvitavat. Mobiilis tehtud märkmed-fotod ja eesmärk panna kirja 10 punktist koosneva ülevaate võimadavad teostada seda plaani kas või paari kuu pärast, millest kavatsen nüüd kinni haarata.

Peterburi  XXI Vabavärsifestival 26.-27.04.2014

1. Venemaa iga-aastane vabavärsifestival  toimus seekord esimest korda kahes linnas: aprilli alguses Moskvas ja aprilli lõpus Peterburis. Festival toimub nädalavahetusel, on suunatud eelkõige luuletajatest publikule ning sellel on tihe eeskava: päeva jooksul võib esineda kuni 50 luuletajat, kuni 5 minutit aega iga autori kohta. See võimaldab näha vene vabavärsi hetkeseisu ning arendada põnevaid vestlusi ametliku programmi järel. Olen külastanud seda festivali ka varem, Moskvas, Peterburis ja Tveris ning isegi kirjutanud sellest lehes 18.05.2007 Sirp: Vene karu maadleb vabavärsiga.

2. Ka seekord olen kirjutanud festivali järel artikli, kuid hoopis teisel põhjusel ja teisel teemal. Läksin Peterburi rongiga, mis oli lühike (vist neli vagunit) ja nobe, kuid üle Narva jõe silla sõitis eriti hoolikalt ja aeglaselt. Tahes-tahtmata hakasin mõtlema piirist kui omaette nähtusest. Meeter siia on veel Eesti, aga järgmine? Aga ülejärmine? Tegin vaguniaknast klõpsu ja kui Sirp paar nädalat hiljem palus ootamatult artikli eestivene kirjandusest, oli kujund juba valmis. Siin on see artikkel 06.06.2014. Sirp. Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi ja pilt (kuigi alguses tuli pilt ja seejärel artikkel):

Narva jõgi

3. Vabavärsifestivalil luuletajad loevad oma luulet, aga see pole kõik. On veel ka tõlkeluule eeskava ja väike luuleteoreetiline konverents. Publikuks samad luuletajatest kuulajad. Nii olen ma iga kord saanud tutvustada uuemat eesti luulet, kaks-kolm autorit. Seekordses valikus oli kolm nime: Liina Tammiste, Sveta Grigorjeva ja Jaan Kaplinski.

4.  Liina Tammiste luule tutvustamiseks võtsin kaasa ta LP mõõtu luulekogu „Refresh“, mis on omaette väärtus. Tutvustasin ka poleemikat ta luule ümber (märksõnaks „enter“), mis pakkus kuulajatele huvi, kuigi publik oli selle poleemika pärast pigem üllatunud: luulet „sõna per rida“ on vene keeles kirjutatud ligi 50 aaastat tagasi ja selles faktis endas pole midagi erilist. 

Liina Tammiste "Refresh" Peterburis

Küll aga läksid publikule korda luuletused ise, lakoonilised, löövad, julged ja kohati provotseerivad. Festivali järel räägiti järgmist: 

(a) oleks tore saada tuttavaks nende luuletuste autoriga,

(b) Liina Tammiste luule meenutab Veera Pavlova (s 1963) luulet (kes on viimase kümnendi kõige tõlgitum vene luuletaja, siin on ta veevilehekülg – I.K.),

(c) kiideti „Refreshi“ kujundust – originaalne, stiilne, julge ning leiti, et võiks teha järge reaalse vinüüliga, mille peal oleks salvestatud luule autori esituses.

5. Sveta Grigorjevast sai samuti publiku lemmik. Taiplik, terav, osav, kaasaegne luule, hindas publik. Kui lugesin „vanja tappis inimese...“ (teine luuletus siinses Vikerkaare valikus), oli saal eriti vastuvõtlik ja isegi rõõmus. Lugemise jooksul puhkes publik mitu korda naerma ning viimase rea järel üksmeelselt aplodeeris. Ka Sveta Grigorjeva raamatu puhul „kes kardab sveta grigorjevat?“ tõsteti esile raamatu kujundust: „в Эстонии умеют делать хорошие книги“.

6.  Jaan Kaplinski luulet ei pidanud esitlema venekeelses tõlkes, kuna viimastel aastatel on ta kirjutanud mitukümmend luuletust otse vene keeles, mis ilmusid mai lõpus eraldi raamatuna "Белые бабочки ночи". Tundus, et sealne publik teadis (eriti vanem põlvkond), kes on Jaan Kaplinski, mistõttu ta luulet kuulati keskendunud vaikuses ja korraldajad lubasid lugeda plaanitust rohkem. Kommentaarid: Kaplinskil on rikas ja puhas (ilma aktsendita) vene keel ja ta võiks esitleda oma venekeelset luulekoguVenemaal.

7.  Festivali ajaks ilmus luuleajakiri Vozduh 1/2014, millest mõnigi eksemplar jõudis Moskvast Peterburi. See on spetsiifiline väljaanne, mis tutvustab kaasaegset vene luulet, ajakirjas on ka tõlkeluule rubriik ja luuleraamatute arvustuste rubriik. Vene luule on ajakirja mõistes venekeelne luule, kus iganes see poleks kirjutatud. Arvustuste rubriigis on kaks alarubriiki: mitmeleheküljelised artiklid ja lühikesed retsensioonid (2000-3000 tm). Kirjutan sellest nii üksikasjalikult, et jõuda oma jutuga järgmise seigani: uues Vozduhis on mitu Eestiga otseselt või kaudselt seotud materjali, loetlen järjest:

(a) Jaan Kaplinski luulevalik, mis oli avaldatud vana vene keele ortograafias (esmakordselt ajakirja ajaloos, ajakiri ilmub 2006. aastast.).

(b) Minu venekeelsele luulekogule „Eesti disain“ ilmus kolm (!) retsensiooni.

(c) Ajakirjas hakati arvustama ka vene keelde tõlgitud luulekogusid, mistõttu Maarja Kangro raamatule „Черный помидор“ oli avaldatud eraldi retsensioon.

d) Ühtlasi debüteerisin samas Vozduhis vene luule arvustajana. Kirjutasin kolm retsensiooni ja kõik kolm ka avaldati: Vitali Puhhanovi, Aleksei Porvini ja Semjon Hanini raamatutele.

8. Mitte-formaalsest suhtlemisest võib tuua esile lausa ajaloolist sündmust, mis on seotud Peterburi ühe viimase vana katlamaja sulgemisega. Mäletatavasti töötasid mitmed loomeinimesed Nõukogude Liidus aja just katlamajades, mis võimaldas neil tegeleda loominguga ning korraldada toredaid loomingulisi koosviibimisi. Viktor Tsoi töötas omal ajal sealsamas Peterburis (Leningradis) katlamajas Kamtštka, kus praegu asub muuseum. Ja selle aasta kevadeni töötas ühes teises Peterburi katlamajas kütjana luuletaja Dima Grigorjev (s 1960 - jah, ta tutvustab ennast nii: Dima Grigorjev, siin on põhjalik portreelugu temast). Enam vanad katlamajad Peterburis ei funktsioneeri, kuna linnavõimud panid need ohutuse mõttes kinni. Dima Grigorjev tähistas töökoha kaotamist peoga katlamaja ruumides, kuhu kutsus kõiki festivali külalisi. Kohale tuli umbes 35 inimest, igaühel söögid-joogid-luuletused kaasas. See oli üks vahva õhtu, mida Dima Grigorhev võttis osaliselt ka videole.

Dima Grigorjevi katlamaja külalised

9.  Loomulikult Dima Grigorjevile meeldisid Sveta Grigorjeva luuletused. See oli suurepärane kokkusattumus, et Grigorjev ja Grigorjeva said vaikselt festivali kangelasteks: Dima tänu katlamajale ja Sveta tänu oma luuletustele. Siin kaks G-d ühel pildil.

Dima Grigorjev meets Sveta Grigorjeva

10.  Kümnenda punkti juures selgus, et neid võiks olla rohkem. Kuid reeglid on reeglid, mistõttu edasi kasutan jälle alajaotust:

(a) Kuna festivali üks korraldajatest on ühtlasi Mihhail Zoštšenko (1894-1958) majamuuseumi töötaja, avastasin ma ühel hetkel ennast selles asutuses. Siin sain teada, et tegemist on kõige väiksema muuseumiga Peterburis. Nõukogude kriitikast kannatav Zoštšenko elas viimastel aastatel kahetoalises korteris, mille pind on 45m2. Kuigi lugejatel kirjaniku nimi seostub novellide ja följetonidega, mis on kirjutatud humoorikas, iroonililes ja satiirilises võtmes, tal on ka teine teene vene kirjanduse ees: romaanid „Возвращенная молодость“ (1933) ja „Перед восходом солнца“ (1943), sest nendest esimene teos on psühholoogiline ja teine psühhoanalüütiline proosa. See oli midagi uut tolle aja kontekstis, mis tõi kirjanikule hiljem pahandusi,

(b) Olen juba varem tähele pannud, et Eestis kunstnikud reeglina teavad uuemat eesti kirjandust, kuid kirjarahvas ei saa alati vastata samaga seoses kaasaegse eesti kunstiga. Peterburis on teine olukord. Sealsed luuletajad suhtlevad tihedalt kunstnikega ning sageli esinevad koos. Ja veel. Mõned Peterburi luuletajad on ühtlasi rahvusvahelise mainega kunstnikud, nagu näiteks Valeri Mišin (s 1939) ja Sergei Kovalski (s 1948). Festivali päevadel oli mõlemal mainitud luuletajal ka oma näituste avamised, mis toimusid sama kultuurikeskuse Puškinskaja-10 ruumides. Ka sinna mul õnnestus sattuda ning imetleda oivalist kunsti.

Валерий Мишин ВАРИАНТЫ ПОСТРЕАЛИЗМА
("Разговор трубы с гитарой -1", х/м)

Валерий Мишин ВАРИАНТЫ ПОСТРЕАЛИЗМА 
("Разговор трубы с гитарой -2", х/м)

Praegu mõtlen: kuidas ma seda kõike jõudsin? Reedel õhtul tulin Peterburi ja põhapäeval õhtul olin tagasi Eestis. Ilmselt oli festival väga hästi korraldatud.

Eesti retsept

Valdur Mikita oma raamatus  „Lingvistiline mets“ (2013) esitab Eesti retsepti. Loetelus on ligi 200 märksõna, ent see pole täielik. Täiendagem siis koos!

All on Mikita märksõnad.

Ning siin on minu lisa: murded, puravik, Sirp, Erika Salumäe, Villu Tamme, Doris Kareva, Peeter Volkonski, Viru Valge, Igor Mang, nukitsamees, mõis, sõlg...

***
Valdur Mikita  „Lingvistiline mets“ (2013):

Eesti retsept võiks välja näha enam-vähem järgmine: regilaul, „Kalevipoeg“, suitsusaun, Suur Tõll, Arvo Pärt, torupill, Lennart Meri, Emajõgi, Taara, Andrus Veerpalu, „Aktuaalne kaamera“, Oskar Luts, Kihnu Jõnn, kolm lõvi, vanapagan, murueide tütred, Hando Runnel, kuppelmaastik, Anton Hansen Tammsaare, „Kaera-Jaan“, soome-ugri, „Entel-tentel“, Lembitu, jaaniuss, Georg Lurich, Konstantin Päts, rukkipõld, purjeregatt, Georg Ots, koduõlu, Lotte, Eduard Viiralt, Vabadussõda, laulupidu, Sulev Nõmmik, Ervin Abel, sood ja rabad, Paul Keres, Vana Toomas, Ita Ever, rehielamu, suitsiid, Suur Vanker, Ivo Linna, Jakob Hurt, metsavennad, Tallinna vanalinn, kama, Carl Robert Jakobson, Kaali meteoriit, Jaan Kross, pankrannik, Juhan Liiv, kartulisalat, Tartu Ülikool, Edgar Valter, aiamaa, mardisandid, Artur Rinne, Soome televisioon, Kalmer Tennosaar, jääaeg, ilmatark, kooguga kaev, Vana Tallinn, Jaan Kaplinski, tuuleveski, „Mõmmi ja aabits“, Karl Ristikivi, eneseiroonia, heinarõugud, Kristjan Jaak Peterson, Tartu maraton, Läänemeri, Vanemuine, Marie Under, Eesti hümn, rahvariided, Toomemagi, rukkileib, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Õ-täht, Raimond Valgre, Tallinna-Tartu maantee, Gustav Ernesaks, Suur Munamägi, fosforiidisõda, Tuhala nõiakaev, vanaema käpikud, jääminek, heinalakk, ajapuudus, Lydia Koidula, verivorst, Eesti küla, Fred Jüssi, sinimustvalge, Setumaa, piimapukk, rändrahn, Vigala Sass, Värska vesi, Priit Parn, Saaremaa, põlismets, Ameerika Hääl, metsmaasikad, heinategu, rahvamaja, maakivi, kärjemesi, Tallinn vanalinn, Jüriöö ülestõus, Veljo Tormis, jaanituli, „jõgeva kollane“, vältevaheldus, lestakala, küüditamine, Vikerraadio, kannel, ööbik, tädi Maali, Kalevi šokolaad, koduigatsus, sült, murumüts, Alo Mattiisen, Võrumaa, suitsupääsuke, paekivi, Skype, Hardi Tiidus, võilill, lumine mets, Kadriorg, hiis, põlevkivi, maavanaema, laulev revolutsioon, digiallkiri, rehepapp, ravimtaimed, orjaaeg, kasemahl, ussisõnad, geenivaramu, külakiik, Balti kett, sirelid, pastlad, Hunt Kriimsilm, Tartu vaim, eesti pulm, puukuur, kaunid naised, rukkilill, „Teeme ära“, 1939, hingedeaeg, rukkirääk, kaluriküla, ohvrikivi, hobuseraud, martsipan, Ivan Orav, sinilill, kruusatee, laastukatus, õitsvad toomingad, purjutamine, rünkpilved, koorilaul, Vargamäe, moos, männimets, sõjaaeg, pärimusmuusika, Pokumaa, „Viimne reliikvia“, ahiküte, metsajärv, kadakas, maituli, neli aastaaega, rahvatants, maakodu, vanasõna „Raakimine hõbe, vaikimine kuld“, Tallinna kilu, sõnajalaõis, manniriisikas. 

Игорь Котюх: 7 стихотворений в болгарских переводах

Стихи: Игорь Котюх
Перевод на болгарский: Любомир Георгиев Занев


*
Късче дъга.
Парченце луна.
Вечерята на викинга.

*
Кусочек радуги.
Ломтик луны.
Ужин викинга.

--------------------

Мъжкото

Силно да обичаш.
Здраво да спиш.

Мужское

Сильно любить.
Крепко спать.

--------------------

Женското

Когато той излизаше, 

тя се пръскаше с тоалетната му вода. 

Така съкращаваше раздялата. 

Женское 

Когда он уходил, 

она душилась его туалетной водой. 

Это сокращало разлуку.

--------------------

*

Бархет и коприна. 

Той и тя.

* 

Бархат и шёлк. 

Он и она.

--------------------

*

На дъното на океана

има друг живот, друго

небе, друга земя.

Други светила, други 

растения, други животни

и птици. Други улици,

други къщи, други

порядки и управници.

На дъното на окена

има друг живот

и други жители.

*

На дне океана 

другая жизнь, другое

небо, земля другая. 

Другие светила, другие

растения, другие животные

и птицы. Другие улицы, 

другие дома, другие

порядки и правители. 

На дне океана

другая жизнь

и другие жители. 

--------------------

*

На един час път от това, което

може да се нарече що-годе

някакво селище, лишен от

интернет, мобилен телефон

и дори от прост транзистор,

си почивам от информацията

и боледувам от скука.

*

В часе езды от того, что

можно назвать хоть каким-

нибудь поселением, не имея

интернета, мобильного телефона

и даже простого радиоприёмника, 

я отдыхаю от информации

и болею от скуки. 

 

--------------------

*

Блеене, квакане, квичене,

шум от дъжд и вода в тръбите –

симфонията на рибарското селце.

Доволни са всички. И само един

човек скучае по Моцарт.

Този човек е чужденец.

*

Блеяние, кваканье, хлюпанье, 

шум дождя и воды в трубах -

симфония рыболовецкого посёлка. 

Все довольны. И только один

человек скучал по Моцарту. 

Этот человек - иностранец. 

--------------------

http://www.bukvite.bg / 2006

Igor Kotjuh. 12 poems in English

Igor Kotjuh / Poems

Translated from Russian by P.I.Filimonov

***

Imagination draws – the hand can’t.

The tune is spinning – I can’t hum it.

Almost a lost person.

Hadn’t there been poetry –

I would have lost

my way.

***

a man would like to live a century

but his wishes do not coincide with his possibilities

and that is how it always and everywhere is

he goes

or, more exactly, he takes

his body outside

to stroll and do his business

fresh air strikes his face

his eyes notice last fallen leaves

passers-by will shortly overflow the pavements

cars pass by at a high speed

sweets and news are sold at kiosks

observing the world around has become the initial cause of the stroll

the harmony shatters

every little piece becomes self-sufficient

soul and spirit

technics and tectonics

  

a man burns out like a wire between them

***

late in the evening I dive to bed

the body on the sheet the blanket over

it feels like I’m lying on the bottom

of some sea or ocean

being a flat fish

a plaice or a halibut

departing day in front of me

in my thoughts is the following one

I think it’s sometimes called

widening the mind

or seeing further than present-day

I can lie this way for a long time

thinking remembering forgetting

while the unseen flow of time

takes me further and further

into the soft weeds of dream

***

I haven’t seen the film “Prelude to a Kiss”, but I

have always admired the lightness and the chasteness of this

title. Especially considering the fact that the kiss itself is

also a prelude to something more serious. So

a prelude to a kiss is the most beautiful thing a

man can have, this is an elevated state,

the sharpened feeling of beauty, the wish and the desire

to live for the sake of an idea, to sacrifice one’s comfort and selfishness

for intangible good, for feeling, for art.

A prelude to a kiss opens the best in man,

without demanding anything in exchange for it. This is a forced freedom

and a voluntary slavery. Anticipation of happiness.

A prelude to a kiss is sublime psychology

and an abyss of meaning. A quality emotion. This is

a classical work of music which

won’t leave you alone. It cannot be comprehended

while entirely staying alive. A prelude to a kiss is

a dream. That is why I will not watch that film.

***

i like rock music

and the romantic feeling of freedom

accompanying this music

however i am tired of substituting strange guitarists

(you see they forget

they are having a performance

and go picnicking on the day

or leave for another town)

shortly before the concert

this is cruel and disrespectful towards me

it is only out of love to that wing-lending music

that i keep coming on stage

feeling nervous feeling shy because of the bright light

trying to show my best play

it’s happened again tonight

an open stage in the woods

a festival of modern rock

i am languishing with a strange guitar

moving from one pine tree to another

searching for shelter

for a sudden rehearsal

my fingers are aching my palms are sweating

what for what do i suffer it for

painful hours and minutes of preparation

before the presenter announces

the name of the next band

the crowd will move and roar

when me together with the group come onstage

thrilled by strange fame

a possibility to say my word

jesus how fearful it is

i cannot play the guitar at all

and i don’t have such a good memory

so that i could put my dreams down

Psychology

  

She likes sleeping on her side

nestled as a shrimp. He

likes to sleep on his back, at his full growth.

She touches her chin

with her fist. He keeps

his hands behind his ears.

(A textbook on non-verbal behaviour

explains her posture as the one expressing humbleness

his is an arrogant one).

She will enjoy a good night’s sleep.

He will have nightmares.

  

***

Bleating, croaking, puffing,

rain and water humming in the pipes –

the symphony of a fishermen’s village.

Everyone is pleased. And only one

man was missing Mozart.

This man is a foreigner.

  

***

A town on a few islands

on the north-western coast

of Norway, with a narrow bay

looking like a trout belly,

receiving ferries and cruise ships. The streets

start from water and lead to water.

Flocks of balconies are looking at the sea.

The town of motley shadows, with

20, 000 people. In the working time

it is noisy here: plants, shops,

bars…But on Sunday

the town sleeps until lunchtime, the picture

fades. And only the pensioners

bustle about in their expensive cars.

IDENTIFICATION ATTEMPT

Think of myself as an Estonian – the mother tongue is Russian.

Think of myself as a Russian – the temperament fails.

Call myself a European - a privilege of the chosen few.

A citizen of the world sounds too abstract.

What remains – to be just a human.

Will they understand it, though?  

 HISTORICAL ISSUES

In the Soviet time

there was a Jewish issue. .

In the Estonian time

there is a Russian issue.

In European Union

there is an Arabic issue.

New day brings new rhetorics.

  

***

Finland is an unusual country

Peaceful progressive satiated

The air here doesn’t crack with ideas

The ideas here are handed inside the balloons

Finland is a search for medium

Between the abundance and modesty

Generously laid with stones

Its pavements and roads

Remind you of a soup

Where the body predominates

I think of it every time

When I find myself in Helsinki downtown

O sweet Finnish towns

Porvoo Kotka Lahti

You are doomed to be loved

As what else can you feel towards the place

Where street hubbub is as blessed

As is the baby’s first cry

The man feels at ease in Finland

The man feels at ease being a man in Finland

Here a foreigner finds oneself  on „ground zero“

This probably is freedom

***
metaphysics start on Friday

when a childhood friend

sees you off to the Kiev-Simferopol train

softly kissing you farewell on the cheek on the platform

you are going to a literary festival

bottles perspired from cold

are jingling on the table

your fellow traveller is going to her daughter Marina

she is asking you: how is it there in Estonia

are Russians not badly treated?

no I say

thinking of my iPad

hidden in the bag

no they are not

all Estonian hotels for Christmas

were bought by Russians in summer already

 
the lady is sitting on the lower berth asking new questions

iPad below her wants to contain new poems

who am I?

a troubadour feeling glee from art

looking for encounters with new songs, faces and streets

my wife and children are waiting for me in Estonia

(the reader likes to compile the author’s biography)

a flat overlooking the sea

(I prefer lakes but it doesn’t matter)

and constant self-immersion

Estonia, Estonia

a girl with a proud gait

looking to the West, then to the North

yet capable of stomping her foot

“you like feel at home both here and there”

my fellow-traveller remarks

I am nodding in reply

I like to be foreign everywhere

metaphysics start on Friday

when the day turns into evening

a conductor is walking along the corridor

showing his grey-haired chest to the world

and his companion

opening beer with a tea-spoon

a pumpkin turns into a carriage

Kaurismäki is looking for Finland in France

Allen finds New York in Paris

the restaurant carriage flies into the midnight

you are going to conquer Crimea

you seem an Estonian poet

though you write in Russian

you seem a Russian poet

though your poems don’t rhyme

you are travelling as a stowaway in a compartment meant for the staff only

a text message comes to your phone

be positive

press OK

and read jokes