Selline värske uudis: aprilli lõpus toimus Peterburis
XXI Vabavärsifestival, kus mul õnnestus
osaleda ja kuulda-näha üht-teist huvitavat. Mobiilis tehtud märkmed-fotod ja eesmärk
panna kirja 10 punktist koosneva ülevaate võimadavad teostada seda plaani kas või paari
kuu pärast, millest kavatsen nüüd kinni haarata.
Peterburi
XXI Vabavärsifestival 26.-27.04.2014
1. Venemaa iga-aastane
vabavärsifestival toimus seekord esimest
korda kahes linnas: aprilli alguses Moskvas ja aprilli lõpus Peterburis. Festival toimub nädalavahetusel, on suunatud eelkõige luuletajatest publikule ning
sellel on tihe eeskava: päeva jooksul võib esineda kuni 50 luuletajat, kuni 5
minutit aega iga autori kohta. See võimaldab näha vene vabavärsi hetkeseisu
ning arendada põnevaid vestlusi ametliku programmi järel. Olen külastanud seda
festivali ka varem, Moskvas, Peterburis ja Tveris ning isegi kirjutanud sellest lehes 18.05.2007 Sirp: Vene karu maadleb vabavärsiga.
2. Ka seekord olen kirjutanud festivali
järel artikli, kuid hoopis teisel põhjusel ja teisel teemal. Läksin Peterburi
rongiga, mis oli lühike (vist neli vagunit) ja nobe, kuid üle Narva jõe silla
sõitis eriti hoolikalt ja aeglaselt. Tahes-tahtmata hakasin mõtlema piirist kui omaette nähtusest.
Meeter siia on veel Eesti, aga järgmine? Aga ülejärmine? Tegin vaguniaknast
klõpsu ja kui Sirp paar nädalat hiljem palus ootamatult artikli eestivene
kirjandusest, oli kujund juba valmis. Siin on see artikkel 06.06.2014. Sirp. Eesti venekeelne kirjandus kui Narva jõgi ja pilt (kuigi alguses tuli pilt ja seejärel artikkel):
3. Vabavärsifestivalil
luuletajad loevad oma luulet, aga see pole kõik. On veel ka tõlkeluule
eeskava ja väike luuleteoreetiline konverents. Publikuks samad luuletajatest
kuulajad. Nii olen ma iga kord saanud tutvustada uuemat eesti luulet, kaks-kolm
autorit. Seekordses valikus oli kolm nime: Liina Tammiste, Sveta Grigorjeva ja
Jaan Kaplinski.
4. Liina Tammiste luule tutvustamiseks võtsin
kaasa ta LP mõõtu luulekogu „Refresh“, mis on omaette väärtus. Tutvustasin ka
poleemikat ta luule ümber (märksõnaks „enter“), mis pakkus kuulajatele huvi,
kuigi publik oli selle poleemika pärast pigem üllatunud: luulet „sõna per rida“
on vene keeles kirjutatud ligi 50 aaastat tagasi ja selles faktis endas pole
midagi erilist.
Liina Tammiste "Refresh" Peterburis |
Küll aga läksid publikule korda luuletused ise, lakoonilised,
löövad, julged ja kohati provotseerivad. Festivali järel räägiti järgmist:
(a)
oleks tore saada tuttavaks nende luuletuste autoriga,
(b) Liina Tammiste luule meenutab Veera
Pavlova (s 1963) luulet (kes on viimase kümnendi kõige tõlgitum vene luuletaja,
siin on ta veevilehekülg – I.K.),
(c) kiideti „Refreshi“ kujundust –
originaalne, stiilne, julge ning leiti, et võiks teha järge reaalse vinüüliga,
mille peal oleks salvestatud luule autori esituses.
5. Sveta Grigorjevast
sai samuti publiku lemmik. Taiplik, terav, osav, kaasaegne luule, hindas
publik. Kui lugesin „vanja tappis
inimese...“ (teine luuletus siinses Vikerkaare valikus), oli saal eriti vastuvõtlik ja isegi rõõmus. Lugemise jooksul
puhkes publik mitu korda naerma ning viimase rea järel üksmeelselt aplodeeris.
Ka Sveta Grigorjeva raamatu puhul „kes kardab sveta grigorjevat?“ tõsteti esile
raamatu kujundust: „в Эстонии умеют делать хорошие книги“.
6. Jaan
Kaplinski luulet ei pidanud esitlema venekeelses tõlkes, kuna viimastel
aastatel on ta kirjutanud mitukümmend luuletust otse vene keeles, mis ilmusid
mai lõpus eraldi raamatuna "Белые бабочки ночи". Tundus, et sealne publik teadis (eriti vanem põlvkond), kes on Jaan Kaplinski,
mistõttu ta luulet kuulati keskendunud vaikuses ja korraldajad lubasid lugeda plaanitust rohkem. Kommentaarid: Kaplinskil on rikas ja puhas (ilma aktsendita) vene keel
ja ta võiks esitleda oma venekeelset luulekoguVenemaal.
7. Festivali
ajaks ilmus luuleajakiri Vozduh 1/2014, millest mõnigi eksemplar jõudis
Moskvast Peterburi. See on spetsiifiline väljaanne, mis tutvustab kaasaegset
vene luulet, ajakirjas on ka tõlkeluule rubriik ja luuleraamatute arvustuste
rubriik. Vene luule on ajakirja mõistes venekeelne luule, kus iganes see poleks
kirjutatud. Arvustuste rubriigis on kaks alarubriiki: mitmeleheküljelised artiklid
ja lühikesed retsensioonid (2000-3000 tm). Kirjutan sellest nii
üksikasjalikult, et jõuda oma jutuga järgmise seigani: uues Vozduhis on mitu Eestiga otseselt
või kaudselt seotud materjali, loetlen järjest:
(a) Jaan
Kaplinski luulevalik, mis oli avaldatud vana vene keele ortograafias (esmakordselt
ajakirja ajaloos, ajakiri ilmub 2006. aastast.).
(b) Minu
venekeelsele luulekogule „Eesti disain“ ilmus kolm (!) retsensiooni.
(c) Ajakirjas
hakati arvustama ka vene keelde tõlgitud luulekogusid, mistõttu Maarja Kangro raamatule
„Черный помидор“
oli avaldatud eraldi retsensioon.
d) Ühtlasi
debüteerisin samas Vozduhis vene luule arvustajana. Kirjutasin kolm
retsensiooni ja kõik kolm ka avaldati: Vitali Puhhanovi, Aleksei Porvini ja
Semjon Hanini raamatutele.
8. Mitte-formaalsest suhtlemisest võib tuua esile lausa ajaloolist sündmust, mis on seotud Peterburi ühe viimase vana katlamaja sulgemisega. Mäletatavasti töötasid mitmed loomeinimesed Nõukogude Liidus aja just katlamajades, mis võimaldas neil tegeleda loominguga ning korraldada toredaid loomingulisi koosviibimisi. Viktor Tsoi töötas omal ajal sealsamas Peterburis (Leningradis) katlamajas Kamtštka, kus praegu asub muuseum. Ja selle aasta kevadeni töötas ühes teises Peterburi katlamajas kütjana luuletaja Dima Grigorjev (s 1960 - jah, ta tutvustab ennast nii: Dima Grigorjev, siin on põhjalik portreelugu temast). Enam vanad katlamajad Peterburis ei funktsioneeri, kuna linnavõimud panid need ohutuse mõttes kinni. Dima Grigorjev tähistas töökoha kaotamist peoga katlamaja ruumides, kuhu kutsus kõiki festivali külalisi. Kohale tuli umbes 35 inimest, igaühel söögid-joogid-luuletused kaasas. See oli üks vahva õhtu, mida Dima Grigorhev võttis osaliselt ka videole.
Dima Grigorjevi katlamaja külalised |
9. Loomulikult
Dima Grigorjevile meeldisid Sveta Grigorjeva luuletused. See oli suurepärane
kokkusattumus, et Grigorjev ja Grigorjeva said vaikselt festivali kangelasteks:
Dima tänu katlamajale ja Sveta tänu oma luuletustele. Siin kaks G-d ühel pildil.
Dima Grigorjev meets Sveta Grigorjeva |
10. Kümnenda
punkti juures selgus, et neid võiks olla rohkem. Kuid reeglid on reeglid,
mistõttu edasi kasutan jälle alajaotust:
(a) Kuna festivali üks korraldajatest on ühtlasi Mihhail Zoštšenko (1894-1958) majamuuseumi töötaja, avastasin ma ühel hetkel ennast selles asutuses. Siin sain teada, et tegemist on kõige väiksema muuseumiga Peterburis. Nõukogude kriitikast kannatav Zoštšenko elas viimastel aastatel kahetoalises korteris, mille pind on 45m2. Kuigi lugejatel kirjaniku nimi seostub novellide ja följetonidega, mis on kirjutatud humoorikas, iroonililes ja satiirilises võtmes, tal on ka teine teene vene kirjanduse ees: romaanid „Возвращенная молодость“ (1933) ja „Перед восходом солнца“ (1943), sest nendest esimene teos on psühholoogiline ja teine psühhoanalüütiline proosa. See oli midagi uut tolle aja kontekstis, mis tõi kirjanikule hiljem pahandusi,
(b) Olen juba varem tähele pannud, et Eestis kunstnikud reeglina teavad uuemat eesti kirjandust, kuid kirjarahvas ei saa alati vastata samaga seoses kaasaegse eesti kunstiga. Peterburis on teine olukord. Sealsed luuletajad suhtlevad tihedalt kunstnikega ning sageli esinevad koos. Ja veel. Mõned Peterburi luuletajad on ühtlasi rahvusvahelise mainega kunstnikud, nagu näiteks Valeri Mišin (s 1939) ja Sergei Kovalski (s 1948). Festivali päevadel oli mõlemal mainitud luuletajal ka oma näituste avamised, mis toimusid sama kultuurikeskuse Puškinskaja-10 ruumides. Ka sinna mul õnnestus sattuda ning imetleda oivalist kunsti.
(a) Kuna festivali üks korraldajatest on ühtlasi Mihhail Zoštšenko (1894-1958) majamuuseumi töötaja, avastasin ma ühel hetkel ennast selles asutuses. Siin sain teada, et tegemist on kõige väiksema muuseumiga Peterburis. Nõukogude kriitikast kannatav Zoštšenko elas viimastel aastatel kahetoalises korteris, mille pind on 45m2. Kuigi lugejatel kirjaniku nimi seostub novellide ja följetonidega, mis on kirjutatud humoorikas, iroonililes ja satiirilises võtmes, tal on ka teine teene vene kirjanduse ees: romaanid „Возвращенная молодость“ (1933) ja „Перед восходом солнца“ (1943), sest nendest esimene teos on psühholoogiline ja teine psühhoanalüütiline proosa. See oli midagi uut tolle aja kontekstis, mis tõi kirjanikule hiljem pahandusi,
(b) Olen juba varem tähele pannud, et Eestis kunstnikud reeglina teavad uuemat eesti kirjandust, kuid kirjarahvas ei saa alati vastata samaga seoses kaasaegse eesti kunstiga. Peterburis on teine olukord. Sealsed luuletajad suhtlevad tihedalt kunstnikega ning sageli esinevad koos. Ja veel. Mõned Peterburi luuletajad on ühtlasi rahvusvahelise mainega kunstnikud, nagu näiteks Valeri Mišin (s 1939) ja Sergei Kovalski (s 1948). Festivali päevadel oli mõlemal mainitud luuletajal ka oma näituste avamised, mis toimusid sama kultuurikeskuse Puškinskaja-10 ruumides. Ka sinna mul õnnestus sattuda ning imetleda oivalist kunsti.
Praegu mõtlen: kuidas ma seda kõike jõudsin? Reedel õhtul tulin Peterburi ja põhapäeval õhtul olin tagasi Eestis. Ilmselt oli festival väga hästi korraldatud.