Kirjutamine on
teraapia, mistõttu nii mõnigi autor on kirjutanud
avameelse raamatu oma elust. Et rääkida ennast tühjaks või nii. Vabaneda
ebameeldivate kogemuste-tunnete ballastist. Lugeja loeb ja imestab: poleks
oodanud, et X koges kunagi midagi sarnast. Ja mida ütleb autor? Meedias räägib
ta, et see on ilukirjandus, ehk ei tasu mõelda mina-tegelasest kui autorist. See
polevat korrektne. Sõpradele ütleb ta, et on väga mures kirjutatu pärast – see on
ikka väga karm värk, kui toodad teksti oma elu pikantsematest seikadest. Ja otsib
toetust. Ja arusaamist. Ja mõistmist. Ja miks mitte, ka õigustamist. Inimlik käitumine
nii lugeja kui autori poolt.
Tõepoolest oleks
hea, kui lugeja oskaks teha vahet ilukirjandusliku teksti ja dokumentaalproosa
vahel. Ja autori ausus väärib sõprade toetust. Aga raamat ise? See on kõige põnevam ja vastuolulisem küsimus. Kui loeme sellist raamatut vaid ilukirjandusliku teosena, mõjub see enam-vähem muinasjutuna – mis viga on
kannatada väljamõeldud karakteritel? Et tekst avaldaks suuremat mõju on tarvis
lisada rohkem vürtsi, kuid siis kannatab autor, kuna ilmsed liialdused pole
kooskõlas tema algse plaaniga rääkida südamest kõik ära, nagu see tegelikult oli.
Muidu teraapiast pole mõtet.
Kui loed taolist
teksti töötab paralleelselt kaks lugemismudelit: „ma ei suhtu sellesse tõsiselt“
ja empaatia autori vastu.
